Mis on patus nii halba?

Kuriteod ja mõrvamüsteeriumid võivad tunduda televisioonis, filmides või raamatutes süütutena ning ununevad kiiresti. Kui need asjad juhtuvad tegelikus elus, on lugu teine. See näitab meile kui valus ja kohutav patt tegelikult on. Mis on aga nende probleemide põhjuseks?

Ma mäletan kui mu onu ja tädi teatasid mulle, et nende poeg, üks minu noorematest onupoegadest oli tapetud. Ma olin rabatud. See sündmus pani mind väga isiklikul tasandil mõistma kui kohutav võib olla ebaseaduslik, patune tegu nagu mõrv.

Ma ei olnud oma onupojaga väga lähedane, sest me olime kasvanud üles umbes 10-aastase ajavahega eri osariikides. Kuid me olime veresugulased ja see oli oluline! Selline tragöödia ei oleks tohtinud minu perekonnas toimuda, kuid ometi see sündis!

Tema mõrv oli minu jaoks uskumatult kainestav. Minu onupoja perekonnas tekitas see muidugi tühimiku, mida ei saanud kunagi täita.

Võib-olla on paljudel selle artikli lugejatest meenutada analoogne traagiline juhtum. Mõrv on palju enamat kui lihtsalt paha sündmus. Lisaks kuriteole on see ka kohutav patt. See on otsene vastuastumine Jumalale, kes meid lõi.

Ometi tunnevad paljud inimesed tänapäeval piinlikkust kui “patu” teema vestluses üles võetakse. See on imelik, sest nad näevad selle kohutavaid tagajärgi enda ümber iga päev.

Vastuoluline vastumeelsus patu suhtes vestlustes

Tänapäeval muutub üha tavalisemaks mitte isegi mainida pattu viisakas vestluses. Samal ajal on arvamuse avaldamine kuritegevuse kohta täiesti sobilik – väljendamaks kodaniku muret.

Kui aga objektiivselt vaadata, siis on kuritegu ja patt mõlemad sarnased seaduserikkumised. Rikutakse seadusi, mis on kehtestatud inimeste ja nende vara kaitsmiseks. Inimeste kehtestatud seadused, mis määratlevad kuriteod ja nende eest kehtestatud karistused, pälvivad enamasti laialdase avaliku toetuse.

Miks ei ole siis samuti jumaliku seadusega, mis määratleb patu? Nagu enamus meist tõenäoliselt teab, satume me õhukesele jääle kui vestlusringis kerkib esile inimseaduse vahekord jumaliku seadusega.

Üks põhjuseid võib olla, et inimseadused käsitlevad enamasti vastuvõetamatuid tegusid, jättes motiivi selgitada uurijatele ja kohtutele. Jumalik seadus aga pöörab kohe algusest peale tähelepanu motiivile. See puudutab paljusid inimesi nende valupunktis, tabades neid otse südamesse.

Paljud neist, kes kordavad populaarset mantrat, et me peaksime alati “olema sallivad” kõigi arvamuste suhtes, lähevad endaga vastuollu, rõhutades järjekindlalt, et “patust” rääkimine vestluses on lubamatu.

Üks tõsiasi, millest sageli mööda vaadatakse, on see, et kuritegu ja patt on sisuliselt täpselt ühesugused seaduserikkumised. Jumalik seadus ja karistusseadustik tegelevad enamasti samade küsimustega, kuigi veidi erinevast perspektiivist.

Muidugi köidavad ja hoiavad igasuguste üleastumiste puhul meie tähelepanu just šokeerivad aspektid. Sõltumata sellest, kas üleastumine liigitub kuriteo või patu alla, köidavad sensatsioonilised juhtumid meie tähelepanu märksa kiiremini kui need, mille tagajärjed on vähem silmatorkavad.

Näiteks noorte naiste mõrvad, kes röövitakse ja vägistatakse, toovad kaasa raevuka kajastuse meedias. Läänemaailmas võivad telejaamad kajastada selliseid tähelepanuväärseid juhtumeid päevade või isegi nädalate kaupa.

Hoolimatus seadusliku korra suhtes

Nii kohutavad kui need sündmused ka ei ole, riivavad need vaid kõikjale ulatuva inimeste seaduskuulmatuse pealispinda. Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni nafta-toidu-vastu skandaal ja Ameerika Ühendriikide firma Enron häving on suureulatuslikud näited sellest, kuidas ahnus ajendab vahel isegi väga edukaid inimesi seaduslikku korda eirama.

Sellised kurikuulsad juhtumid on kõigest jäämäe tipp. Ameerika Ühendriikide Riiklik Kuriteoohvrite Keskus teatas, et aastal 2002 – viimasel aastal, mille kohta nad statistika avaldasid – langes USAs kuriteo ohvriks 23 miljonit inimest. Neist 17,5 miljonit langes varavastaste ja 5,3 miljonit isikuvastaste kuritegude ohvriks.

See vapustav statistika jagatuna vaid kahte laia kuritegevuse kategooriasse näitab kui varmad on paljud inimesed teiste õigusi rikkuma. Üldine hoolimatus seaduste vastu, mida kihutab sageli tagant hoiak “kellelgi pole õigust mulle öelda, mida teha”, kasvab ärevusttekitavalt.

Selle probleemi juureks on toores, ohjeldamatu isekus. Viis, kuidas inimesed mõtlevad – lubades isekatel ihadel, tunnetel ja emotsioonidel kontrollida liigagi mitmeid otsuseid – muudab nii kuritegevuse kui ka patuga võitlemise raskeks.

Sellele ülimalt tavalisele inimlikule nõrkusele vastuseismine peab algama eelkõige inimmõistuse tasandil. Ei kuritegevust ega pattu saa täielikult peatada seni, kuni isekas hoolimatus teiste inimeste suhtes valitseb meie mõttetegvust.

Seadusliku korra tähtsus

Seaduslik kord on iga ühiskonna oluliseks aluseks. Selle korra poolt tagatud stabiilsus on andnud iseäranis Lääneriikidele võime jõuda oluliste saavutusteni, majandusliku ja ühiskondliku tasakaaluni, mida pole suutnud säilitada ükski inimeste kapriiside abil juhitud riik. Head seadused loovad hea aluse nii meie suhetele kui ka meie tegevusele. Nad kehtestavad kõigi jaoks ühesugused standardid.

Kuid selleks, et seaduslik kord toimiks, on vajalik seadusi efektiivselt kehtestada. Sellel kehtestamisel on kaks olulist aspekti ja mõlemad saavad alguse kodust.

Esimeseks sammuks on haridus. See peaks iga lapse puhul alguse saama niipea kui ta sünnib ja jätkuma läbi kogu haridussüsteemi kuni lapsest saab täiskasvanu.

Seaduskuuleka hoiakuga ei sünnita, seda tuleb õppida. Lapsel, kes kasvab üles keskkonnas, kus teiste õigusi austatakse – kus vanemad ja õpetajad näitavad õpitu osas ise õiget eeskuju – on suurem tõenäosus ka ise kogu elu nii käituda.

Teiseks sammuks on kehtestamine ise, kaasa arvatud süüdlaste efektiivne tabamine ja karistamine. Hirm karistamise ees on suurepäraseks piiranguks kiusatusele – juhul kui karistusi viiakse täide õiglaselt, kiiresti ja efektiivselt. Kui kehtestamine on nii nõrk, et kuritegevus tasub ennast tõepoolest ära, siis kuritegevus ka loomulikult kasvab.

On oluline mõista, et seaduste olemasolu ei taga veel nende täitmist. Efektiivne seaduslik kord eeldab, et enamus inimesi austavad, täidavad ja toetavad nende seaduste kehtestamist. Kui see toetus puudub, siis valitseb seadusetus.

Patu probleemi algpõhjus

Tõeline probleem peitub sügaval inimese sees. Parimad seadused ei ole takistanud ega saagi täielikult takistada inimolendeid teineteist ära kasutamast ja kuritarvitamast. See kehtib nii jumalike kui inimlike seaduste kohta. Seadused kõigest sõnastavad, mis on kuritarvitus ja ärakasutamine ning näevad nende eest ette karistused, kuid seadustest üksi ei piisa!

Kui me jõuame arusaamisele seaduste piiratusest nii kuritegevuse kui ka pattude likvideerimisel saame me hakata looma ettekujutust ainsast mõeldavast lahendusest – kuidagi peame me otseselt tegelema inimloomusega. See lahendus on võimalik ainult meie Looja abi kasutades.

Apostel Paulus sõnastas selle nii: “Sest mis oli võimatu käsule [seadusele], sellepärast et ta oli jõuetu liha tõttu, seda tegi Jumal, kui Ta läkitas oma Poja patuse liha sarnasuses ja patu pärast ning mõistis patu hukka liha sees, et käsu [seaduse] õigus täide viidaks meie sees, kes me ei käi liha järele, vaid Vaimu järele” (Ro 8:3-4; rõhuasetused lisatud).

Probleem on vaimset laadi, sest seaduse mõte või peamine nõue – olgu see siis tsiviil- või jumalikus seaduses – on kindlustada, et me kohtleksime teisi samaväärse asutusega nagu me soovime, et nemad meid kohtleksid. Seaduse peamine vastane on isekus, mis on meisse sisse kasvanud. Niisiis toimib selle vastu ainult vaimset laadi lahendus.

Sõna “vaimne” osutab nendele elu aspektidele, mis pole küll füüsilised, ent on vaatamata sellele väga reaalsed. Näiteks on ju inimeste hoiakud reaalsed. Inimestel on hoiakud. Ometi ei saa hoiakuid kaaluda katseklaasis ega vaadata mikroskoobi all. Kõik meist on siiski kogenud mõne teise inimese eksliku hoiaku jäist mõju ja soovinud, et me saaksime seda muuta.

Kuna meie patusust ja enesekeskset hoiakut ei saa rohuga ravida ega haiglas kirurgiliselt eemaldada, siis tuleb otseselt mängu patu küsimus.

Patt on põhimääratluse kohaselt käsust ehk seadusest üleastumine – eelkõige on siin mõeldud Jumala seadust. Apostel Johannes ütleb seda selgesõnaliselt: ”Igaüks, kes pattu teeb, teeb ka seda, mis on käsu vastu; ja patt on see, mis on käsu vastu” (1Jh 3:4).

Seadusetus nagu Looja ise seda kirjeldab osutab enamale kui ainult käitumispiirangute eiramisele. See osutab ka distsiplineerimata hoiakutele. See hõlmab seda, kuidas mõistus töötab ja seda, mis tuleb südamest.

Seadusetus, mis saab alguse südamest, on patu põhiolemus. Mida enam kontrollib meie käitumist meie patune, isekas loomus, seda vähem saame me nautida häid suhteid teiste inimeste ja oma Loojaga.

Miks on patt halb?

Küsime uuesti, miks on patt siis ikkagi halb? Seepärast, et see teeb haiget. Teeb haiget nii sinule kui ka minule. See lahutab sõpru ja hävitab suhteid. See viib vägivalla, sõltuvuse ja enneaegse surmani. See sulgeb meid oma südamevalu, kannatuste, hädade ja hirmu vanglasse. See ei kanna kunagi head vilja. Seepärast Jumal vihkabki pattu. Seepärast peaksime ka meie seda vihkama.

Kui me seisame vastu kuritegevusele, peaksime me vastu seisma ka patule! Nagu varem märgitud on kuritegevus ja patt oma olemuselt samad. Mõlemad on seaduserikkumised. Ainus vahe on selles, kelle seadust rikutakse.

Need, kes jälestavad isegi patu mainimist ei usu ehk Jumalasse või väljendavad hoopis põlgust seadusliku korra vastu. Nad sisendavad endale, et Jumal ei tohiks “toppida oma nina” nende isiklikku ellu. Põhimõtteliselt tahavad nad elada nii nagu neile meeldib, nii väheste piirangutega oma isekatele kalduvustele kui vähegi võimalik.

Miks selline vaenulikkus Jumala rolli suhtes meie jaoks seaduste kehtestamisel? Paulus selgitab: “Sest kes elavad liha järele, nende meel on suunatud lihalikele asjadele; aga kes elavad Vaimu järele, neil vaimsetele asjadele. Sest liha mõtteviis, see on surm, aga Vaimu mõtteviis, see on elu ja rahu, sellepärast et liha mõtteviis on vaen Jumala vastu, sest ta ei alistu Jumala käsule ega võigi alistuda. Kes siis lihameeles on, need ei või olla Jumalale meelepärased” (Ro 8:5-8).

Teisisõnu – inimesed seisavad loomupäraselt vastu ideele, et on olemas ülim Autoriteet, kes määratleb üheselt, mis on õige ja mis vale.

Kuidas Jumal määratleb pattu?

Võib-olla olete kuulnud kommentaari: “Kõik, mida ma naudin, on kas patune või teeb paksuks!” Põhiline väide selles märkuses on see, et kõik nauditav on Jumala meelest patt. Selline arusaam on hämmastavalt laialt levinud.

Need, kes näevad elu sellisena, peaksid olema rõõmsalt üllatunud, avastades, milliseid kogemusi Jumal meile selles elus soovib. Kindlasti ei kehtestanud Ta oma seadust meie naudingute piiramiseks.

Vaadake, kuidas nägi Jeesus oma rolli Jumala tahte õpetamisel inimkonnale: “Mina olen tulnud, et neil oleks elu ja kõike ülirohkesti!” (Jh 10:10).

Elu ülirohkesti! Kas see on tõesti see, mida Jumal tahab, et me kogeksime? Kui nii, siis miks Ta keelab meil paljusid asju teha?

Selle selgitamine on umbes sama kui meisterkujur selgitaks, kuidas vormida tahumata kiviplokist uhke hobuse kuju. Ta võib öelda, et ta lihtsalt eemaldab kild killu haaval sellest plokist kõik, mis ei meenuta hobust.

Samamoodi ütleb Jumal meile, et me peaksime oma elust eemaldama kõik, mis ei aita kaasa täiuslikule ja rikkalikule elule. Armastava isana teab Ta, mis meile kahju teeb. Ta mõtleb alati meie heaolule.

Apostel Johannes mõistis seda täiuslikult. Seepärast ta selgitas: “Ja me oleme tundma õppinud ja uskunud armastust, mis Jumalal on meie vastu. Jumal on armastus, ja kes jääb armastusse, see jääb Jumalasse ning Jumal jääb temasse” (1Jh 4:16). Samuti “kes ei armasta, ei ole Jumalat ära tundnud; sest Jumal on armastus” (salm 8). Kui lihtne!

Jumal annab meile põhimõtted – seadused ehk käsud – ülirohkeks elamiseks, mis kõik rajanevad armastuse (teistest hoolimise) viimisel meie suhetesse. Vaadake kui empaatiliselt Jeesus Kristus seda põhimõtet selgitas:

“Ja üks käsutundja ... küsis Talt Teda kiusates: 'Õpetaja, missugune käsk on suur käsuõpetuses?' Aga Jeesus ütles temale: 'Armasta Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma meelest. See on suur ja esimene käsk. Aga teine on selle sarnane: Armasta oma ligimest nagu iseennast. Neis kahes käsus on kogu käsuõpetus ja prohvetid koos!'” (Mt 22:35-40).

Need kaks lihtsat põhimõtet – oma Looja armastamine ja teineteise armastamine – on aluseks kõigile Jumala õpetustele ja käskudele. Nad ütlevad meile, kuidas eemaldada kõik, mis ei aita kaasa rikkaliku, täiusliku ja rahuldust pakkuva elu elamisele.

Patu nähtamatud tagajärjed

Mõned kahtlemata vaidlevad, et “kui Jumala teed on nii kasulikud, siis miks kõik neid püsivalt ei järgi?” Probleem on selles, et paljude meie valikute tagajärjed – lõpptulemus – ei pruugi meile alguses piisavalt ilmsed olla, et me mõistaksime, kui kahjulikud need pikas perspektiivis on. Me võiksime vältida mitmeid komistusi kui me vaid esmalt õpiksime tundma, mida Jumal õpetab ning usaldaksime Teda seejärel piisavalt, et Tema nõuandeid järgida.

Jumal on meile aga andnud vabaduse valida tee, mida me soovime käia! Ta kannustab meid valima õiget teed, kuid Ta ei tee seda valikut meie eest ära.

Ta selgitab: “Vaata, mina panen täna su ette elu ja hea, surma ja kurja, kui ma täna sind käsin armastada Issandat, oma Jumalat, käies Tema teedel ja pidades Tema käske, seadlusi ja kohtuseadusi, et sa võiksid elada ja paljuneda, ja et Issand, su Jumal, õnnistaks sind...” (5Mo 30:15-16).

Kuid Ta ei sunni meid selliselt elama. Kui me keeldume Tema nõuannet järgimast, siis Piibel ilmutab, et me peame tagajärgedega silmitsi seisma: “Ärge eksige, Jumal ei anna ennast pilgata, sest mis inimene külvab, seda ta ka lõikab! Sest kes külvab oma lihale, see lõikab lihast kadu; aga kes külvab Vaimule, see lõikab Vaimust igavest elu” (Ga 6:7-8). Jumal muretseb peaasjalikult meie elu lõpptulemuse pärast.

Lühikeses perspektiivis võib Tema juhiste eiramine näida lihtsaima ja kõige nauditavama eluviisina (iseäranis ühiskonnas, mille on ära petnud inimese vaenlane, saatan – Ilmutuse 12:9). Kuid see ei ole nii pikas perspektiivis. Seepärast on Jumala uskumine ja usaldamine nii oluline.

Näiteks “usu läbi keeldus Mooses, kui ta suureks sai, kandmast vaarao tütrepoja nime, pidades paremaks ühes Jumala rahvaga kannatada viletsust kui üürikest aega nautida paturõõmu, arvates Kristuse teotust suuremaks rikkuseks kui Egiptuse aarded; sest ta tõstis oma silmad tasu poole” (He 11:24-26).

Need ajutised paturõõmud võivad olla väga ahvatlevad. Nagu kirjutas laulu autor: “Aga mina – minu jalad oleksid peaaegu komistanud, mu sammud oleksid kohe libisenud! Sest ma kadestasin hooplejaid kui ma nägin õelate head käekäiku ... Nemad ei ole vaevas nagu muud surelikud ... ja nad ütlevad: 'Kuidas Jumal võib seda tunda ja kas Kõigekõrgemal on sellest teadmist?' Vaata, niisugused on õelad: nad elavad alati rahulisti ja koguvad jõukust! Päris asjata ma olen hoidnud oma südame puhta ja olen süütuses pesnud oma käsi; ma olen olnud löödud kogu päeva ja mind on nuheldud igal hommikul ... Ma hakkasin mõtisklema, et sellest aru saada, kuid see oli mu meelest vaev, kuni ma tungisin Jumala pühadesse saladustesse ja mõistsin nende otsa!” (Ps 73:2-17).

Ainus, mis loeb, on meie “lõplik saatus”. Jumal tahab, et me näeksime tänasest päevast kaugemale – võtaksime aega, et oma eluviis ümber hinnata. Me kõik oleme astunud kõrvale teelt, mida Jumal on käskinud meil kõndida: “Sest kõik on pattu teinud ja on Jumala aust ilma” (Ro 3:23). Jeesus Kristus tuli aitama meid õigele rajale tagasi – meie oma heaolu nimel.

Me kõik peame üle vaatama, kus me suhtes Jumalaga paikneme ja oma kurssi korrastama. “Sest kes armastab elu ja näha häid päevi, see hoidku oma keelt kurja eest ja oma huuli pettust rääkimast; ta pöördugu ära kurjast ning tehku head; ta otsigu rahu ja nõudku seda taga” (1Pe 3:10-11).

Erandeid ei ole

Ei ole olemas erandeid! Jeesus tegi selle väga selgeks: “Selsamal ajal olid saabunud mõned, kes jutustasid Temale galilealastelt, kelle vere Pilaatus oli seganud nende ohvritega. Ja Jeesus hakkas kõnelema ning ütles neile: 'Kas arvate, et need galilealased olid suuremad patused kui kõik muu Galilea rahvas, et nad seda said kannatada? Ma ütlen teile, et mitte sugugi, vaid kui te ei paranda meelt, siis lähete kõik samuti hukka!” (Lk 13:1-3).

Jumal ei taha, et me oleksime nii rumalad. Nii saadab Ta meile Jakoobuse käe läbi selle nõuande: “Õnnis on see mees, kes ära kannatab kiusatuse; sest kui ta on läbi katsutud, saab ta elukrooni, mille Issand on tõotanud neile, kes Teda armastavad. Ärgu ükski kiusatuses olles öelgu: 'Mind kiusab Jumal!' Sest Jumalat ei kiusata kurjaga ja Tema ise ei kiusa kedagi. Aga igaüht kiusatakse, kui tema enese himu teda veab ning ahvatleb; pärast, kui himu on rasestunud, toob ta patu ilmale, aga kui patt on täiesti tehtud, süünitab ta surma” (Jk 1.12-15).

Miks on patt nii halb? Selle tulemuseks on lühike, valus, ajalik elu võrrelduna igavese eluga, mida Jumal tahab meile kõigile anda.

Ta ei anna igavest elu kellelegi, kes ei nõustu pidurdama oma isekaid soove ja rumalaid impulsse. Ainult neile, kes kahetsevad sellist rumalust ja hakkavad arendama endas Jumala seaduse poolt õpetatavat enesekontrolli, saab usaldada selle suurima kingituse.

Jumal palub teil võrrelda oma südant ja käitumist Tema seaduste täiusega ning teha valik. Ta loodab, et te valite hea iseloomu arendamise, mitte ei järgi ajalikke, tühje paturõõme.

Kui te teate kedagi, kes minu onupoja kombel on sattunud vägivaldse kuriteo ohvriks, siis te olete isiklikul tasandil tajunud patu kurbasid tagajärgi. Olgu see teile ajendiks tõsisel suhtumisel Jumala poolt antud patu kirjeldusse. Võtke vastu otsus õppida ja kõndida seaduskuuleka inimese rada, järgides aupaklikult nii Jumala kui ka inimeste seadusi. Selle eest saadav tasu on lõpptulemusena parem kui alternatiivid!

JAHMATAV VÄGIVALLA ESINEMINE ISIKLIKES SUHETES

Isiklike suhete maailmas võimaldab dokumenteeritud tõendusmaterjal esitada ühe näite tõsisest patust, mis näitab selgelt laialt levinud austuse puudumist teiste inimeste õiguste suhtes. Statistika naiste vastu suunatud koduvägivalla kohta, mida allpool illustreerivad arvud Ameerika Ühendriikidest, peaks meid jahmatama.