"Kui te näete seda kõike, tundke ära, et Tema on lähedal…”

 Tom Robinson, The Good News Magazine, November-December 2005

Jeesus Kristus juhendas oma jüngreid, et nad jälgiksid teatud sündmusi ja suundumusi, mis kulmineeruvad Tema teise tulemisega praeguse ajastu lõpul. Kas teie panete tähele neid ajastu märke?

Viimastel päevadel enne oma ristilöömist istus Jeesus oma jüngritega Õlimäel, mis asub Jeruusalemma idaküljes. Vaadates alla Kidroni orus asuvale suursugusele templikompleksile, mille oli ehitanud kuningas Heroodes, kuulutas Jeesus, et see hävitatakse nii täielikult, et sellest ei jää kivi kivi peale.

Muidugi olid Tema jüngrid jahmunud ja küsisid, millal see aset leiab. Seostades selle sündmuse ajaga, mil Jeesus – vastavalt piibellikele ettekuulutustele lõpuaegadest – naaseb valitsejana, laiendasid nad küsimust ja pärisid: „Mis on Sinu tulemise ja selle ajastu lõpu tunnustäht?” (Mt 24:3).

Oma vastuses käskis Jeesus oma järgijatel tähele panna neid järjestikuseid sündmusi, mis viivad lõpuajal Tema hiilgava taastulekuni. See vastus, mida tuntakse Õlimäe ettekuulutusena, leidub kolme evangeeliumi paralleelsetes peatükkides – Matteuse 24, Markuse 13 ja Luuka 21. Mida Ta siis ikkagi käskis meil tähele panna?

Sünnitusvalude algus

Jeesuse ettekuulutus paneb aluse tervele reale suundumustele, millele viidatakse kui „sünnitusvalude algusele” (Mt 24:8). Need algasid juba Uue Testamendi aegadel – tõepoolest, enamus neist on aset leidnud kogu inimajaloo kestel – kuid nad kestsid edasi veel ka kauges tulevikus.

Nii nagu naise tuhud muutuvad sünnituse lähenedes üha intensiivsemaks ja sagedasemaks, nii ilmnevad ka Kristuse poolt mainitud arengud ajastu lõpu lähenedes maailmas suurema jõu ja sagedusega.

Esimene neist suundumustest on laialt levinud religioosne pettus Jeesuse nimel – valekristlikud õpetajad (salmid 4-5). See on teema, millest oleme varem oma ajakirjas kirjutanud (Many False Prophets Will Arise and Deceive Many, The Good News, January-February 2004, lk. 26-27).

Teiseks tunnuseks on sõjad (salm 6). Kristus teeb siin selgeks, et paljud sõjad algavad ja lõppevad, ent ei ole ometi lõpu tähiseks (sama salm). Miks Ta siis neid üldse siin mainis?

Jällegi, me peaksime mõistma, et nende arvukus kasvab – lõpuajal esineb neid üha sagedamini ja üha intensiivsemalt. Sõdu ja muid sündmusi, mida Jeesus Õlimäe ettekuulutuse alguses mainis, ei tohiks tõlgendada kui Tema taastuleku ainsaid tunnuseid. Pigem on nende tingimuste ja sündmuste märkimisväärne kasv see, mida Ta käsib oma järgijatel tähele panna.

Järgmine tunnus, mida Jeesus mainis, oli nälg, millele järgnevad näljahädad või haiguste epideemiad (salm 7). Me peame tähele panema, et erinevad nähtused, mida Jeesus siin loetles, on reeglina teineteisega seotud. Valeõpetused on sageli põhjustanud sõdu. Sõjad kasutavad ära või hävitavad toiduvarusid, viies nälja ja alatoitlustamiseni. Ja nälg ning puudulik toitumine muudavad terved piirkonnad vastuvõtlikuks haiguste ja epideemiate massiliseks levikuks.

Sõja, nälja ja haiguste prohvetlik tsükkel oli teada juba Vanast Testamendist (Jr 14:12; 21:9; 24:10; 27:8, 13; 29:17-18; Hs 6:11-12; 7:15; 12:16; 14:21) ja Jeesuse sõnu ei tohiks vaadelda eraldiseisvatena, vaid piibelliku ettekuulutuse terviklikes raamides. Tema siinsed sõnad annavad meile ühtlasi võtme mõistmaks „nelja lõpuaja ratsanikku”, kellest kirjutatakse Ilmutuse 6:1-8 (vaadake meie artiklite sarja Ilmutusraamatu ratsanikud).

Jeesus mainis selles kontekstis ka loodusõnnetusi. Pange tähele, et Matteuse evangeelium paigutab „maavärinad” – kreekakeelne sõna, mida siin on kasutatud, tähendab nii maapinna kui ka õhu värisemist (näiteks torme) – nende sündmuste seeria lõppu (Mt 24:7), sel ajal kui Markus ja Luukas nimetavad neid enne nälga ja katku (Mk 13:8; Lk 21:11). Peale selle, et nad on ise hävitavad, võivad loodusõnnetused sarnaselt sõdadega põhjustada nälga ja epideemiaid.

Luuka evangeeliumi kohaselt lisab Jeesus nende algsete sünnivalude sekka veel ka „hirmsad ja suured tunnustähed taevast” (Lk 21:11). Nagu me näeme, siis hiljem mainib Jeesus suuri loodusõnnetusi ja taevaseid märke, mis eelnevad vahetult Tema taastulekule – demonstreerides nende sündmuste laienevat haaret.

Tagakiusamine ja kuulutamine

Oma ettekuulutuse järgmises alajaotuses kirjeldab Jeesus tagakiusamist ja raskeid katsumusi, mis langevad osaks Tema järgijatele – mõned neist kogevad isegi märtrisurma (Mt 24:9). Luuka evangeeliumis 21:12 selgitab Ta, et see leiab aset veel enne ülalmainitud sünnivalude algust. Tõepoolest, Kristuse jüngrite tagakiusamine ja saatmine märtrisurma algas juba Uue Testamendi ajastul. Nii nagu eespool mainitud sünnivalud, kasvab ka see tagakiusamine aja jooksul – kuni ajani, mil Jeesuse järgijatest saavad „kõikide rahvaste vihaalused” (Mt 24:9).

Tagakiusamist korraldavad ilmalikud ja kiriklikud võimud (Mk 13:9; Lk 21:12). Kahjuks reedavad paljud pereliikmed ja sõbrad Jumala rahva, liitudes tagakiusajatega ja andes jüngreid võimudele välja, sageli selleks, et nad surma mõistetaks (Mt 24:10; Mk 13:12; Lk 21:16).

Jeesus mainib kasvavast tagakiusamisest rääkides ka evangeeliumi sõnumi kuulutamist. Tõepoolest, tagakiusamise ja evangeeliumi kuulutamise vahel on olemas seos.

Muidugi, Jumala tõe avalik kuulutamine on see, mis esmalt kutsub esile tagakiusamise. See tagakiusamine loob omakorda võimaluse jätkuvaks kuulutustööks. Nagu Jeesus on selles kontekstis öelnud: „Teid veetakse kuningate ja maavalitsejate ette minu nime pärast. See annab teile võimaluse tunnistamiseks” (Lk 21:12-13).

Edasi selgitas Ta, et Jumal annab oma rahvale sõnad, mida sel ajal rääkida (Lk 21:14-15; Mk 13:11). See lisab hoogu tagakiusamisele, see omakorda veelgi suuremale tunnistuse andmisele, see jälle suuremale tagakiusamisele, mis taaskord innustab veelgi enam andma tunnistust – ja nii edasi.

Lõpuks, kõige raevukama Jumala tõele vastuseismise perioodi kohta selle ajastu lõpul ütleb Jeesus, et „seda Kuningriigi evangeeliumi kuulutatakse kogu ilmamaale, tunnistuseks kõigile rahvastele ja siis tuleb lõpp” (Mt 24:14).

Viimane kriis

Jeesus pöörab nüüd tähelepanu kohalikele sündmustele, mis viivad lõpuks ülemaailmse murranguni. Ta ütleb: „Aga kui te näete Jeruusalemma sõjalaagreist piiratuna, siis mõistke, et selle laastamine on lähedal” (Lk 21:20). Seda kuulutab Ta samaaegselt „pühakojas seisva hävituse koletisega, millest prohvet Taaniel on rääkinud” (Mt 24:15, võrrelge ka Mk 13:14).

Taaniel oli ette kuulutanud võõrvägede sissetungi Pühale Maale ja hävituse koletise paigutamist templikompleksi (Tn 11:31). Kui me vaatame Taanieli raamatu 11. peatüki ettekuulutuse täitumist ajaloos, saab selgeks, et see toimus Süüria valitseja Antiochos Epiphanese ajal, kes lasi umbes aastal 168 e.m.a templi paganatel rüvetada.

Kuid see toimus kaua aega enne seda kui Jeesus kõneles. Niisiis tahtis Jeesus öelda, et see minevikus aset leidnud Taanieli ettekuulutuse täitumine ei olnud täielik – et see mineviku sündmus oli tulevaste sündmuste prototüüp või eelkäija.

Sel ajal muutub juudi rahva olukord Pühal Maal kohutavaks: „Sest need on kättemaksu päevad, et kõik läheks täide, mis on kirjutatud [Vana Testamendi ettekuulutustes selle aja kohta] ... Sest suur kitsikus tuleb maa peale ja viha selle rahva vastu” (Lk 21:22-23).

„Suur kitsikus”, millest siin räägitakse, on Matteuse 24:21 mainitud „suur ahistus”. Jeruusalemm vallutatakse ja okupeeritakse tema vaenlaste poolt, sealne rahvas viiakse teiste poolt vangistusse (Lk 21:24).

Nende sündmuste ajaline raamistik ja ulatus on olnud vaidlusalune küsimus. Aastatel 69-70 m.a.j, ligi 40 aastat peale Jeesuse kõnesid, näis paljudele, et roomlased viisid selle ettekuulutuse täide. Nad vallutasid Jeruusalemma, purustasid templi ja püstitasid hiljem selle asemele paganliku templi; samuti viisid nad paljud juudid vangistusse teistesse keisririigi osadesse.

Meenutage, et Jeesuse jüngrid küsisid Temalt, millal Tema ütlus Heroodese templi hävitamise kohta täide läheb. Üldiselt arvatakse, et see täitus Rooma sissetungiga. Kuid mõningaid templi alusmüüri osasid ei kistud maha ja need on tänaseni alles – üheks näiteks sellest on lääne- ehk nutumüür.

Tegelikult on olemas selged viited, et Juudamaa vallutamine ja suur ahistus, suurte kannatuste ajastu on lõpuaja sündmused. Lisaks nende positsioonile ettekuulutustes mõelge ka sellele, et Jeesus peab neid kannatusi inimajaloos enneolematuteks – sellisteks, mida pole olnud ega tulegi enam (Mt 24:21). Tema keelekasutus näib viitavat lõpuaja ülestõusmisele eelnevale enenolematute hädade perioodile, millest on kirjutatud Taanieli 12:1-3. Kõige hullemaid aegu saab olla ainult üks.

Jeesus ütleb järgnevalt, et kui suurel ahistusel lubataks kulgeda oma loomulikku rada, siis „ei pääseks ükski” (Mt 24:22). See käib kogu inimkonna, mitte ainult Juudamaa elanike kohta.

Hiljem viitab Kristus sellele hädaajastule kui „läbikatsumistunnile, mis on tulemas kogu ilmamaa peale” (Ilm 3:10). Inimkonna enesehävitamine ei olnud aastal 70 m.a.j võimalik. See on saanud võimalikuks alles kaasajal koos massihävitusrelvade levikuga. Ilmselt oli esimesel sajandil toimunud Rooma sissetung Juudamaale sarnaselt Antiochose invasiooniga alles ajastu lõpul täide mineva lõpliku ja ülima sündmuse eelkäijaks.

Järgmisena hoiatab Jeesus nende eest, kes väidavad, et Ta on juba selleks ajaks tagasi pöördunud, vaatamata selgetele märkidele, mida Ta annab (Mt 24:23-28). Siis kirjeldab Ta kosmilisi sündmusi, mis juhatavad sisse Tema taastuleku: märgid kuul ja päikesel, mõlema pimenemine; taeva vägede kõigutamine; „ja maa peal on rahvastel kitsikus ja nõutus merekohina ning vetevoogude pärast” (Lk 21:25; võrrelge Mt 24:29).

Seega on meil siin Jeesuse poolt antud tunnustähtede kulminatsioon – võimenduvad taevased märgid ja loodusõnnetused. Johannese Ilmutuse 6:12-17 näitab nende tunnustähtede kasvu, rääkides Jumala viha päevast – kõige vapustavamast ja tunnustähtede poolest küllastunud ajastust, mis iial olnud või tulemas. Paljudes ettekuulutustes nimetatakse seda Issanda päevaks. 

Selle perioodi lõpul pöördub Jeesus viimaks tagasi – siis näevad kõik inimesed Tema ettekuulutuse kohaselt „Inimese Poega tulevat taeva pilvede peal väe ja suure kirkusega” (Mt 24:30).

Aegade tunnustähtede üle otsustamine

Kas on võimalik aru saada, elame me ajastu lõpul või mitte?

Jeesus ütles, et on. Ta tõi loodusest näite: viigipuu võrsete tärkamine ja lehtede ajamine tähendab, et suvi on lähedal (Mt 24:32). „Nõnda ka teie, kui te näete kõike seda [mis viib Tema taastulekuni], tundke ära, et tema on lähedal, ukse taga!” (salm 33). Jeesus sõitles oma ajastu vaimulikke juhte selle eest, et need „ei suuda otsustada aegade tunnustähtede üle” (Mt 16:1-3). Ta võiks seda ka täna teha selles osas, mis puudutab Tema teise tuleku tunnustähti.

On ilmne, et me ei ole veel jõudnud suure ahistuse aega. Pigem näime me tunnistavat esmaste sünnivalude tugevnemist. Tõepoolest, aegade kestel on sõjad, näljahädad, epideemiad ja loodusõnnetused esinenud suhteliselt staatiliselt, vaheldudes üksikute aktiivsemate perioodidega. Kuid viimase sajandi kestel on näinud inimkond kõigi nende näitajate tohutut kasvu.

Jeesus tegi järgnevalt selgeks, et kui see ette määratud kasv kord algab, ei jätku see määramatult. Ta ütles hoopis: „Tõesti, ma ütlen teile, see sugupõlv [st kõne all oleval ajal elavad inimesed] ei kao, kuni kõik see on sündinud” (Mt 24:34).

Sugupõlv, kellele Ta viitas, ei saanud olla Tema ajastu inimesed, sest nemad surid nägemata kõiki sündmusi, mis viivad Tema taastulekuni. Ta sai kõneleda ikkagi ainult viimaste päevade sugupõlvest. Need päevad näivad olevat ligi jõudnud.

Jeesus selgitas siis oma Õlimäe ettekuulutuses, et meil kõigil on rasketele aegadele vastu minnes kohustus pöörata tähelepanu nii maailma sündmustele ja suundumustele kui ka oma vaimsele seisundile. Luuka evangeeliumis 21.36 ütles Ta: „Valvake siis igal ajal, paludes, et te oleksite väärilised põgenema kõige selle eest, mis tuleb, ja seisma Inimese Poja ees!”

Õppimaks paremini tundma viimsete päevade tunnustähti, saamaks teada, kas need on käes ja mida see teile isiklikult tähendab, tellige kindlasti meie tasuta ingliskeelne brošüür Are We Living in the Time of the End? (Kas me elame lõpuajastul?).

ARTIKLI TEKST INGLISE KEELES