JUMAL, TEADUS JA PIIBEL

Mario Seiglie, Tom Robinson ja Scott Ashley, The Good News Magazine, July/August 2006

Uudiseid Jumala ja Piibli kohta teaduse maailmast

Peamine evolutsiooniteooria eeldus ei toimi tegelikus elus

Charles Darwini “seksuaalse valiku” teooria, mille kohaselt valivad liigi emased paaritumiseks sama liigi parimate geenidega isased, on olnud üle sajandi koolides ja teadustekstides evolutsiooniteooria peamiseks sambaks. Mitmele sugupõlvele õpilastele on õpetatud, et evolutsioon toimib just sellisel viisil.

Evolutsiooniteooria seisukohalt on see täiesti loogiline – emased peaksid paarituma oma liigi kõige kvaliteetsemate isastega, et tagada parimal viisil oma järeltulijate säilimine. See viib üha tugevamate, targemate ja enam arenenud liigikaaslaste tekkeni, juhtides evolutsiooniprotsessi kestvalt edasi.

Siin on vaid üks probleem: see ei vasta tõele! Uurijad on tõestanud, et kuigi see teooria võib hästi kõlada, ei toimi asjad reaalses elus selliselt.

Ajalehe The Wall Street Journal 5. mai artiklis “Darwinit üle vaatamas: emased ei vali alati kõige kuumemat kaaslast” (Darwin Revisited: Females Don't Always Go for the Hottest Mate) võetakse kokku mitmete Darwini hüpoteesi testimiseks korraldatud uuringute tulemused.

Rootsi teadlased leidsid 24 aastat kestnud ja mitmeid põlvkondi kaelus-kärbsenäppe (linnuliik) hõlmanud uuringu tulemusel, et alfa-isastega paaritunud emaslindudel oli vähemal arvul ja vähem atraktiivseid järeltulijaid. Mis on selle põhjus? „Need isased olid nii ametis paaritumisega, et neil ei jäänud aega järeltulijate kasvatamiseks, mis omakorda tõi kaasa järeltulijate tervisliku seisundi ja viljakuse languse. Lihtsakoelisemad linnud olid paremad isad, kasvatades poegi, kellel oli paaritumisel rohkem edu.”

Teisisõnu olid tulemused vastupidised evolutsiooniteooria oletustele.

Ritsikad on teiseks märkimisväärseks erinevuseks Darwini teooriast. Emased ritsikad paarituvad peaaegu iga isasega, üritamata isegi valida nende seast „parimaid”. Niiviisi tegutsedes „tõhustavad nad oma järeltulijate geneetilist mitmekesisust, suurendades võimalusi, et vähemalt mõned neist jäävad ellu vaatamata nende poolt kohatavatele haigustekitajatele ja vaenlastele.”

Ajalehe The Wall Street Journal artikkel toob samuti esile, et „teised emased ei ole nii vaimustuses [oma partnerite] seksikusest kui teooria väidab. Sel ajal kui suuresarvelised punahirved võitlevad omavahel demonstreerimaks emasele, kellel neist on parim varustus, hiilib emashirv paarituma väikesesarveliste isahirvedega. Emastele punatiivalistele musträstastele pole samuti lihtne muljet avaldada. Kõige isasemal sulestikul ei ole mingit nähtavat mõju sellele kui palju järeltulijaid [konkreetne] isane sigitab.”

Artiklis on tsiteeritud Stanfordi Ülikooli bioloogi Joan Roughgardenit, kes ütleb: „Mitmete liikide puhul ei vasta suguline käitumine Darwini seksuaalse valiku teooriale. Arusaam nagu valiksid emased geneetiliselt parimaid isaseid, on ekslik. Selle asemel, et valida kaaslasi, kes parandavad nende järeltulijate geneetilisi omadusi, teevad emased valikuid, mis suurendavad järeltulijate arvukust.”

Artikkel toob esile ka märkimisväärse probleemi Darwini ettekujutuses seksuaalsest valikust. Nimelt „ei õnnestu sellel selgitada nii-nimetatud lihtsakoelisemate isaste püsimist”. Teisisõnu – kui emased tõepoolest otsustavad paarituda ainult kõige parimate geneetiliste omadustega isastega, „siis peale teatud arvu sugupõlvi peaks igal paabulinnul olema vastupandamatu saba, kuid nii see ei ole. Igas karjas on oma täkud ja hädavaresed.”

Kui te soovite rohkem teada saada harva käsitletavatest vigadest evolutsiooniteoorias ja avastada, mida teaduslik tõendusmaterjal tegelikult näitab, siis tellige või laadige internetist kindlasti alla meie tasuta hariv ingliskeelne brošüür „Loomine või evolutsioon: kas on tõesti vahet, mida te usute?” (Creation or Evolution: Does It Really Matter What You Believe?).

Kas „puuduv lüli” on leitud?

Evolutsiooniteooria toetajad on kuulutanud käesoleva aasta aprillis avalikustatud leiu (tegelikult leiti see aastal 2004) kaua otsitud „puuduvaks lüliks” vees ja maal elavate olendite vahel. Uus liik, mille jäänused leiti Ellesmere’i saarelt Kanadale kuuluvas Arktika osas ja mille vanuseks arvatakse olevat 375 miljonit aastat, kannab nime tiktaalik.

Avastuse teinud meeskonna ühe juhi, Chicago Ülikooli bioloogi Neil Shubini sõnul „näitab see teile, et üks suurtest tühikutest, üks põhietappidest evolutsioonilises minevikus, on üleminek veest maale. See näitab erakordse põhjalikkusega, millised tunnused selle ajaperioodi kestel välja arenesid ja muutusid” (Christianity Today, juuni 2006).

Ajalehe The New York Times 6. aprilli esikaane lugu pealkirja all „Fossiil võib siduda kala ja maismaalooma” rõõmustas oletatava puuduva lüli omaduste üle, „mis annavad aimu maismaaloomade tekkest”, muutes selle niisiis „amfiibloomade, roomajate ja dinosauruste eellaseks”.

Pöörake tähelepanu väljenditele nagu „võib siduda” ja „annavad aimu”. On oluline meeles pidada, et selliste leidude puhul on faktid üsna puudulikud ja evolutsiooniteoreetikud nagu ka Piiblisse uskujad tõlgendavad neid leide vastavalt oma uskumustele. Kuna evolutsiooniteoreetikud tahavad nii meeleheitlikult leida fossiilide seas „puuduvaid lülisid”, teevad nad sageli põhjendamatuid ennatlikke järeldusi.

Heaks näiteks on siin kalaliik coelacanth. Paleontoloogid olid juba ammu teadlikud coelacanthide leidudest Devoni-eelsetes kihtides, mis on väidetavalt 359 kuni 416 miljonit aastat vanad (huvitaval kombel on tegu sama perioodiga, millest arvatakse pärinevat „puuduv lüli” tiktaalik) ja arvasid, et ta suri välja 65 miljonit aastat tagasi.

Luid sisaldavate uimede tõttu peeti coelacanthi „puuduvaks lüliks”, arvates, et tema luised uimed võimaldasid tal „kõndida” veekogude mudastes põhjades. See oli üldlevinud oletus, kuni paleontoloogide üllatuseks leiti väidetavalt väljasurnud kala 1938. aastal Lõuna-Aafrika rannikul kalalaeva võrgust elusana!

Edasiste uuringute käigus avastati mitmete riikide rannikult kümneid coelacanthe. Ujuvatest coelacanthidest tehtud filmid näitasid, et nad kasutasid oma kummalisi sagaratega uimi vee all manööverdamiseks, mitte kõndimiseks.

Kuigi tiktaalikut tuleb veel üksikasjalikult uurida ja nende uuringute tulemusi kriitiliselt analüüsida, näitab esialgne pilk selle väidetava puuduva lüli luustruktuurile sarnasusi coelacanthi ja teiste kaladega. Tegu on luudega, mis pole mõeldud keharaskust kandvate jalgade jaoks.

Kõige selle taustal esindab see fossiil lihtsalt uut kalade perekonda ja liiki. Mis puudutab aga luid sisaldavaid uimi, siis Washingtoni osariigis Seattle’is asuva mõistusliku loomise teooriat propageeriva Discovery Instituudi esindaja Casey Luskini sõnul „teame me juba, et mõned kalad kasutavad oma uimi veest välja hüppamiseks. Sägad teevad seda, aga kindlasti pole nad arenemas maismaaloomadeks”.