Miljonitele pakub jätkuvalt huvi ajaloo üks kõige põnevamaid ja edukamaid vallutajaid. Iidne allikas heidab uut valgust tema saavutustele ja tema langusele. Selleks iidseks allikaks on Piibli ettekuulutus!

Lugu Aleksander Suurest on ühtaegu nii vana kui ka uus. Rohkem kui 23 sajandit peale seda kui ta asus Kreekast vallutama enamust sel ajal tuntud maailmast, pakub tema lugu jätkuvalt huvi kaasaegsele publikule ja inspireerib teaduslikke uuringuid.

Uued raamatud üritavad mõtestada tema vallutuste iidseid kroonikaid ning menukas uus film kujutab ühtaegu tema kuulsuse faktilisi kui ka romantilisi aspekte. Kuid lõppude lõpuks jäävad paljud küsimused ikka vastuseta.

Kuidas me peaksime Aleksander Suurt tänapäeval mõistma? Kas te olete teadlikud tähelepanuta jäetud allikast, mis osutab tema kangelastegudele Jumala plaani kontekstis?

Teile võib olla üllatav teada saada, et Aleksandri kangelastegusid mainitakse Piibli ettekuulutustes, mida kaasaegsed teadlased oma katsetes mõista tema ajaloolist tähtsust ignoreerivad. Piiblil on meile palju õpetada Jumala sekkumisest ajalukku ja sellest, miks sündmused lähevad just nii nagu nad lähevad.

Missiooniga inimene

Aleksander sündis Pellas aastal 356 e.m.a. Tema isa Philippos, Makedoonia kuningas, oli moodustanud Kreeka riikidest koalitsiooni. See moodustas aluse Aleksandri armeele, millega ta suundus hiljem Aasiasse.

Oma ema Olympiasega oli tal lähedane suhe. Too oli jumal Dionysose kummardaja ja väidetavalt jahmatas ta sageli õukondlasi, tuues nende sekka madusid. Abielu oli tormiline. Kui Philippos aastal 336 mõrvati, koondas 20-aastane Aleksander kiiresti võimu oma kätte ja omistas kuninga tiitli.

Pärsia oli Kreeka vaenlane ja neil oli vanu arveid klaarida. Aleksander päris oma isa ambitsiooni ja visiooni olla rohkem kui lihtsalt regionaalse tähtsusega monarh. Enne impeeriumi laiendamist itta pidi ta aga esmalt kindlustama oma võimu. Ta viis oma väed põhja, kuni Danube jõeni ja Kreeka lõunaossa, et neutraliseerida kõik piirkondlikud vastuhakud. Seejärel oli ta valmis sissetungiks Aasiasse.

Ühel ajaloo otsustavamaist hetkedest oli tuntud filosoof Aristoteles see, kes koolitas Aleksandrit. Üheks osaks õppeprogrammist oli ka Homerose Iliase, Trooja sõja ajaloo uurimine.

Aleksander võttis oma eeskujuks suure sõdalase Achilleuse ja kandis raamatut reisidel kaasas, tsiteerides seda sageli. Suur võitlus Euroopa ja Aasia vahel, mis sai alguse Troojas, pidi jätkuma selle uue Achilleuse juhtimisel.

40 000 sõdurit asus sellele kõigi aegade julgeimale kuninglikule ekspeditsioonile. Järgmise 11 aasta kestel rändas ta kaugemale ja vallutas rohkem kui ükski monarh enne teda. Ta ei näinud enam kunagi oma kodumaad.

Otsustavad lahingud impeeriumi rajamiseks

Kiirus ja julgus olid nende lahingute tunnusjoonteks, mis otsustasid Aleksandri valitsuse saatuse. Nelja aasta kestel toimunud kolme peamise kokkupõrke tulemusena oli Pärsia impeerium purustatud.

Aastal 334 e.m.a toimunud Granicuse lahingus kohtus ta esimese Pärsia armeega, mille ta kiiresti purustas. Aleksander oli sõdurkuningas, kes võitles sageli eesliinil koos oma meestega. Selles esimeses lahingus oleks tema elu peaaegu lõpu leidnud. Kui vastase sõdur valmistus teda tagant ründama, päästis kuninga ühe tema sõduri kiire tegutsemine, kes raius maha pärslase käe.

Ajaloolastel on kiusatus spekuleerida, kuidas oleks ajaloo kulg võinud muutuda kui Aleksander oleks sel ajal surnud. Nagu me näeme, oleks ehk targem üritada mõista ajaloo vaimset dimensiooni, mida ilmalikud ajaloolased nii sageli ignoreerivad.

Järgmisel korral, Issuse lahingus, oli kogu Pärsia armee jõud - enam kui pool miljonit meest - kogunenud kuningas Darius III standardi alla. Kasutades uut taktikat ja lõigates otserünnaku asemel vastase kaitseliinid läbi nurga all, suutsid Kreeka üksused tungida vastase tiiva taha, möödudes Pärsia põhiüksustest ja sundides need kaootiliselt taganema.

Darius põgenes nii kiiresti, et tema vara ja perekond langesid Aleksandri kätte. Darius lubas teha Aleksandrist oma väimehe ja anda talle kogu Aasia Eufrati jõest lääne pool. Kuid noort Kreeka kuningat ei rahuldanud midagi peale tingimusteta alistumise.

See lahing tegi kindla lõpu Pärsia efektiivsele kaitsele. Aastal 331 e.m.a toimus veel üks lahing Gaugamelas, mis asub tänases Põhja-Iraagis. Darius III tapeti tema oma meeste poolt kui ta üritas peale arvuliselt ülekaaluka Pärsia väe viimaste riismete purustamist Kreeka üksuste poolt esimesena lahinguväljalt põgeneda.

Nelja lühikese aastaga oli Aleksander löönud tohutut Pärsia impeeriumit. Peale aastat 329 e.m.a ei jäänud enam ühtegi arvestatavat vastast. Aleksandri impeerium ulatus lõpuks Kreekast kaasaegse Pakistanini, hõlmates endiseid Egiptuse, Babüloonia ja Pärsia impeeriumeid.

"Ookeanini"

Kreeklaste arvates oli kogu maa ümbritsetud veega, mida nad nimetasid "ookeaniks". Selleni jõudmine tähendas saabumist maailma lõppu. Kui tänapäevase Iraani territoorium oli aastaks 327 e.m.a kontrolli alla saadud, ei olnud enam reaalset vajadust kaugemale itta tungida. Kuid ahvatlus minna maailma lõppu oli liiga tugev. Aleksander sundis oma vägesid edasi, et saavutada seda, mis ühe Rooma autori sõnul oli "kõik, milleks surelik inimene on võimeline".

Ükski armee ega võim ei suutnud osutada talle efektiivset vastupanu kui ta marssis läbi Kesk-Aasia ning tänase Afganistani, Pakistani ja India. Afganistanis kohtas ta samasugust metsikut nomaadide hõimukultuuri, mis püsib seal tänaseni. Ta asutas linnu (nimetades paljud neist enda nime järgi) ja lõi liite, mis hakkasid kurnama tema mehi ja ta suutlikkust säilitada vallutatud alade üle kontrolli.

Aleksandri esimene tõeline "kaotus" oli see, kui ta sõdurid keeldusid edasi minemast. Hyphasise (kaasaja Bease) jõe juures Indias jõudsid pikad aastad marssimist ja puuduse kannatamist lõpule. "Siiani ja mitte kaugemale," kõlas nende hüüd.

Jäänud ilma oma vägede toetusest, oli Aleksander sunnitud pöörduma tagasi läände. Talle jäi alles vähem auväärne, rohkem igapäevane ülesanne efektiivselt hallata kõike seda, mille ta oli vallutanud.

Aristoteles oli kunagi talle õpetanud, et on raskem korraldada rahu kui võita sõda, sest sõjas saavutatud võidu viljad lähevad halvasti korraldatud rahu korral kaduma. Kuid Aleksandril ei olnud aega ja võib-olla ka suutlikkust tõestada, kas ta suudab kõike vallutatut efektiivselt hallata.

Marss tagasi Baabüloni mõjus raskelt väeosade moraalile ja nende juhi tervisele. Usaldusväärsed ohvitserid deserteerusid, et minna tagasi koju; väeosad mässasid ning suri tema lähedane sõber ja usaldusmees Hephaestion.

Lein, pettumus ja pikad sõja-aastad olid jätnud oma jälje. Juuniks 323 e.m.a lamas Aleksander palaviku ja nakkushaigusega surivoodil. Tema sõdurid kogunesid ta ümber, et küsida, mis saab tema impeeriumist. Väidetavalt vastas ta, et see peab kuuluma "kõige tugevamale" nende seast.

Läks aega kakskümmend aastat enne kui tolm hajus, kuid kui see toimus, olid tema neli kindralit jaganud impeeriumi neljaks osaks. Kaks tugevaimat sektorit olid Ptolemaioste dünastia Egiptuses ja Seleukiidide dünastia Süürias.

Taanieli ennustus Aleksandri impeeriumist

Tavaline inimene, kes vaatab täna populaarset filmi Aleksandri elust, ei tarvitse teada, et seda silmapaistvat antiikkangelast on mainitud Piibli ettekuulutuses. Prohvet Taaniel, kirjutades esmalt Assüüria ja siis Pärsia õukonnast (kaua enne seda kui Aleksander selle impeeriumi purustas), nägi nägemusi tulevikust, milles sisaldus ka selle Kreeka impeeriumi esiletõus.

Taanieli raamatu teises peatükis nägi Assüüria kuningas Nebukadnetsar kohutavat nägemust, mida ükski tema tarkadest ei suutnud seletada. Alles siis kui ta kutsus enda juurde noore Taanieli, sai ta selgituse. Unenäos nägi ta tohutut neljaosalist kuju, mille pea oli kullast, rind ja käed hõbedast, kõht ja reied pronksist, jalad rauast ning jalalabad rauast ja savist.

Salmis 36 inspireerib Jumal Taanieli andma selgitust: "See oli unenägu, ja nüüd ütleme kuningale selle tähenduse: sina, kuningas, oled kuningate kuningas, kellele taeva Jumal on andnud kuningriigi, võimu, vägevuse ja au, ja kelle kätte ta on andnud inimesed, kus need ka iganes elavad, metsealajad ja taeva linnud, pannes sind valitsema nende kõigi üle - sina oled see kullast pea!"

"Aga sinu järele tõuseb teine kuningriik, väiksem kui sinu oma, ja veel kolmas kuningriik, vasest, mis valitseb kogu maa üle. Siis tuleb neljas kuningriik, tugev nagu raud - kuna ju raud kõike lõhub ja pihustab; ja nagu purustav raud, nii lõhub ja purustab ta need kõik!" (Tn 2:36-40).

Selles unenäos näitas Jumal nelja impeeriumi järgnevust, mis kerkivad esile ja valitsevad suurt osa nende ajastul tuntud maailmast. Piibli ettekuulututuste uurijad identifitseerivad need impeeriumid õigesti kui Babüloonia ehk Assüüria (kullast pea), Pärsia (hõbedast rind ja käed), Kreeka (pronksist kõht ja reied) ja Rooma (rauast sääred ning rauast ja savist jalalabad).

Unenäos "murdus üks kivi käte abita lahti", lõi kujule vastu jalgu (neljas impeerium) ja seejärel "täitis kogu maa" (salmid 34-35). Salm 44 ilmutab, et siin on tegu Jumala Kuningriigi rajamisega maa peal. Tõsiasi, et kivi tabab neljandat impeeriumit, osutab Rooma riigi jätkumisele mingis vormis kuni Jeesus Kristuse teise tulemiseni, mil Ta rajab Jumala Kuningriigi.

Taaniel elas ka tegelikult nende kahe esimese impeeriumi ajal. Vangistatud juudina Baabülonis Nebukadnetsari õukonnas oli ta tunnistajaks kullast pea tegemistele ja jõule.

Teine nägemus Aleksandri tõusust

Hiljem, Belsassari valitsusajal, andis Jumal Taanielile nägemuse, mis laiendas Nebukadnetsari varasemat unenägu. See on talletatud 7. peatükis. Taaniel pani kirja oma nägemuses nähtud pildid, mis tekitasid tema peas tõenäoliselt suurt segadust.

Pange tähele, mida ta nägi: "Ma nägin oma nägemuses öösel, ja vaata, neli taeva tuult pani voogama suure mere! Ja neli suurt metsalist tõusis merest, üksteisest erinevad. Esimene oli nagu lõukoer, aga tal olid kotka tiivad; minu nähes katkuti talt tiivad ja ta tõsteti maast üles ning pandi jalgadele püsti nagu inimene, ja temale anti inimese süda."

"Ja vaata, tema järele teine metsaline, karu sarnane; aga see pandi püsti ühe külje peale ja tal oli kolm küljeluud suus hammaste vahel; ja temale üteldi nõnda: Tõuse, söö palju liha! Pärast seda ma nägin, ja vaata, üks teine, otsekui panter, ja tal oli seljas neli linnu tiiba; sel metsalisel oli neli pead ja temale anti valitsus."

"Pärast seda ma nägin öiseis nägemustes, ja vaata, seal oli neljas metsaline, kole ja kohutav ja väga tugev; tal olid suured raudhambad, ta sõi ja näris ning tallas ülejäägi jalgadega. Ja see oli erinev kõigist endistest metsalistest, ja tal oli kümme sarve" (Tn 7:2-7).

Nelja metsalise tähendus

Need neli metsalist kujutavad taas nelja impeeriumit, alustades Babülooniast. Kreeka-Makedoonia impeeriumit sümboliseerib kolmas metsaline, kes on pantri taoline.

Selle omadused vastavad Aleksandri armee ja selle taktikate ajaloolisele kirjeldusele. Vastavalt varem öeldule oli Aleksandri armee väike, kuid tugev ja kiire nagu panter. Ta ründas ja purustas suurema vaevata massiivse, karutaolise (võimsa, kuid pantrist aeglasema) pärslaste impeeriumi.

Taaniel nägi veel ühte nägemust Aleksandri impeeriumist. Sarnaselt eelmistega vastab ka see erakordselt täpselt ajaloole.

Selles nägemuses (peatükk 8) oli Taaniel jõe ääres ja nägi kahe sarvega jäära, kelle üks sarv oli teisest kõrgem. Jumala sõnumitoojast ingel ütles Taanielile, et jäär sümboliseeris Pärsia kuningriiki, mis koosnes Pärsiast ja Meediast. Sarvede erinevad pikkused näitasid, et Pärsia jätab Meedia enda varju. Jäär liikus kolmes suunas ja ükski võim ei suutnud tema edasitungile vastu seista.

Temast sai suur võim, kuni siku kujul kerkis esile uus võim lääne suunast (salm 5) - Kreeka poolt. Sellel sikul oli silmade vahel "väljapaistev sarv". Vaadake tõlgendust salmis 21: "Karune sikk on Kreeka kuningas; suur sarv tema silmade vahel on esimene kuningas."

Selge, et see sarv on Aleksander. Ettekuulutus mainib isegi Aleksandri kuningriigi lagunemist neljaks väiksemaks kuningriigiks peale tema surma. "Ja et see murdus ning neli tõusis selle asemele, on neli kuningriiki, mis tõusevad tema rahvast, aga mitte nii vägevad kui tema" (salm 22).

Taanieli raamat osutab veel korra Aleksandri impeeriumile väga pikas ettekuulutuses raamatu 11. peatükis. Salmid 3-4 viitavad "kangelaskuningale", kes kerkib esile peale Pärsia võimuperioodi ja saavutab oma tahte enne kui ta kuningriik laguneb neljaks osaks.

Muidugi ei tunnista tänapäeva teadus, et Taaniel kirjutas oma raamatu 6. sajandil e.m.a - mitu sajandit enne Aleksandri võimuletulekut - hoolimata rohkest tõendusmaterjalist, et see tõepoolest kirjutati sel ajal. Idee, et keegi suudaks taolise täpsusega ennustada ette tuleviku kuningriikide nagu Kreeka ja Rooma teket on lihtsalt vastuvõtmatu akadeemiline valeõpetus.

Selle tunnistamine eeldab usku Jumalasse, kes kontrollib ajalugu ja kuulutab ette selle sündmusi. See eeldaks möönmist, et Piibel on universumi loonud ainsa Jumala tõeline sõna. Sellist tunnistust pole aga tõenäoline oodata.

Pretendeerimine jumalikkusele

Oma elu hilisel perioodil väitis Aleksander tegelikult, et ta on jumal. Aastal 324 e.m.a saatis ta Kreekasse sõnumi, et väidab end pärinevat Zeus-Amonist (need on kreeka ja egiptuse jumalused, keda peeti üheks ja samaks jumalaks) ning soovib, et teda tunnistataks jumalana. See ei olnud ootamatu pööre, sest sai alguse juba tema viibimise ajal Egiptuses.

Egiptuses sooritas ta retke Siwa kõrbesse, kus asus Amoni pühamu. Seal uuris ta oma jumalikkuse kohta ning sai preestritelt teada, et ta põlvnes tõepoolest jumalatest. Sõltumata sellest, kas kreeklased uskusid seda või mitte, on oluline mõista seda kui vahendit, millega ta saavutas kontrolli Egiptuse üle. Egiptlased olid harjunud pidama oma vaaraod jumalaks.

Kuningad ja imperaatorid valitsesid antiikmaailmas reeglina jumalike valitsejatena, jumalate nähtavate kehastustena. Hiljem omasid sarnaseid pretensioone ka Rooma keisrid. (See dünaamika muutus kui keskajal hakkasid kirikut ja riiki juhtima kaks erinevat, kuigi üksteisest sõltuvat juhti.)

Kui inimene pretendeerib niiviisi jumalikkusele, on ta tihti lähedal oma lõpule. Aleksander oli aasta peale oma pretensiooni avalikustamist surnud.

Kaks, kes muutsid maailma

Oma pretendeerimises jumalikkusele oli Aleksander usujuhi sarnane, keda ennustatakse saabuvat ajastu lõpul. Ka tema ülendab ennast jumalaks. 2. kirjas tessalooniklastele 2:4 ennustab apostel Paulus, et see inimene "istub Jumala templisse ja ütleb enese olevat Jumala".

Ilmutuse 13 räägib samal ajal esile kerkivast süsteemist, millel on nii ilmalik kui ka vaimulik võim (valitseja, keda nimetatakse "metsaliseks" ja keda toetab "teine metsaline" - oma olemuselt religioosne - kellel on võim eksitada ja teha imetegusid). Töötades teatud aja koos, orjastavad nad inimesed ja eiravad Jumala võimu viimase inimeste katse ajal luua ühtset maailmavalitsust lahus Jumalast.

Aleksander tahtis ühendada Euroopa ja Aasia rahvad samasse süsteemi - tema poolt juhitava ühtse maailmavalitsuse võimu alla. Ta jõudis sellele eesmärgile lähemale kui ükski teine inimene enne või peale teda.

Rahvaste ühendamine ühe valitsuse alla muutis tõepoolest maailma. Peale Aleksandri surma toimus pidev võimuvõitlus, kuid maailm, mida ta oli puudutanud, oli muutunud. Kreeka ideed ja kultuur olid levinud kaugele ja laialdaselt (muutus, mis sai tuntuks helleniseerimise nime all).

Loodi uus maailm, mis allutati lõpuks Rooma ühtsele ikkele. Aristotelese, Platoni ja Sokratese ideed levisid ning said Lääne tsivilisatsiooni aluseks. Selles helleniseerunud maailmas sündis ja rajas oma Kiriku Jeesus Kristus.

Sellesse samasse maailma, mille kujundas Aleksander, viis algkirik tõelise evangeeliumi sõnad Jeesus Kristusest ja Jumala Kuningriigist. Neil oli tõene lugu Jumalast, kes oli saanud inimeseks - Aleksandri ambitsiooni vastandist. Kuid seal, kus jumalikkusele pretendeeriv inimene oli ebaõnnestunud, saatis edu seda, kes oli Jumal ja sai inimeseks.

Lugu pole kaugeltki lõppenud

Kuivõrd erinevad ja vastandlikud lood! Üks mees sündis kuninglikus õukonnas ja suri Baabülonis. Teine lamas väikelapsena laudas ja suri Jeruusalemmas. Ometi pani Jeesus Kristus, kes suri umbes sama vanalt kui Aleksander, aluse Jumala igavesele Kuningriigile, mitte ajutisele füüsilisele riigile.

Aleksander üritas oma relvade julma väega ellu viia nägemust ühest maailmast. Lõpuks kukkus tema ettevõtmine läbi sarnaselt kõigi teiste taoliste katsetega. Ta võitles ja reisis läbi selle osa maailmast, kus ikka veel otsitakse rahu.

Lähis-Ida on endiselt lahinguväljaks, kus põrkuvad tsivilisatsioonid. Lõplik kokkupõrge viib vastakuti Aleksandri surmapaiga, vaimse Baabüloni, ja Kristuse taevamineku linna, "taevase Jeruusalemma". Lugu kuningriikidest ei ole veel lõppenud! Jumal, kes sai inimeseks - Jeesus Kristus - tuleb kaotama ja purustama süsteemi, mida sümboliseerib osaliselt inimene, kes tahtis saada jumalaks.

Soovituslik kirjandus

Aleksander Suure ja tema impeeriumi imepärane tõus on ainult väike osa Piiblis kajastatud Lähis-Ida loost. Mõistmaks paremini kõiki Taanieli märkimisväärseid ettekuulutusi ja ka muid ettekuulutusi, mis käsitlevad Lähis-Ida saagat kuni tänapäevani ja veel kaugemale, tellige omale meie tasuta ingliskeelne brošüür Lähis-Ida Piibli ettekuulutustes (The Middle East in Bible Prophecy).