Sellest lubadusest  tõuseb tulu igale inimesele ja rahvale. 1.Moosese 49 selgitab, mida on tõotatud Jaakobi 12 pojale. Seesama õnnistus, mis oli antud Aabrahamile,  oli edasi kandunud ka tema lapse-lapse-lapselastele. Enamus tõotatust oli olemuselt  materiaalne. Siiski, üks Aabrahami lapse-lapse-lapselastest, Juuda, sai erilise tõotuse, et valitsuskepp – tõotatud kuningavõimu sümbol, mis kuulub lõpptulemusena  Messiasele – jääb Juuda liini järeltulijatele “kuni tuleb … Siilo.”

Enamus kommenteerijatest on ühel meelel, et “Siilo” on viide Messiasele. Hilisemad prohvetid kinnitavad, et Messias peab tulema Juuda soost. . Jesaja 11:1-5 ütleb, et Messias tuleb Jesse (Taaveti isa) järeltulijate hulgast, samuti, et Kristuse kui inimese juured on Juuda hõimus. Matteuse 1 ja Luuka 3 toovad ära Kristuse sugupuu Joosepi ja Maarja kaudu. Mõlemad näitavad Tema põlvnemist Juuda soost.

 

Roomlastele 15:12 näitab meile samuti, et Kristuse kui inimese juured on Juuda hõimus. Ilmselgelt üks lubadustest, mis Jumal andis Aabrahamile ,on lubadus saata Messias kui meie Päästja.

 

Missugune Aabrahami vaimulik omadus oli oluline, et ta sai Jumalalt selliseid lubadusi?

 

Ta ei kahelnud Jumala tõotuses uskmatuna, vaid sai vägevaks usus, ülistades Jumalat ja olles täiesti veendunud, et Jumal on vägev täitma ka seda, mida on tõotanud. Seepärast see arvestatigi talle õiguseks” (Roomlastele 4:20-22; võrdle 1.Moosese 15:6; 22:18).

 

Usk sai Aabrahami olemuse lahutamatuks osaks. Ta oli täiesti kindel, et Jumal täidab oma lubadused. Jumal vaatles Aabrahami usku kui õiglust. Teiste sõnadega, isegi kui Aabraham ei olnud täiuslik, pidas Jumal teda õiglaseks inimeseks, sellepärast et ta uskus sügavalt Jumalat ja oli Talle kuulekas.

 

Miks valis Jumal oma plaani elluviimiseks Aabrahami, mitte kellegi teise?

 

“Sest ma tean temast, et ta käsib oma poegi ja järeltulevat sugu hoida Issanda teed ning teha, mis õige ja kohus, et Issand võiks anda Aabrahamile, mis Ta temale on tõotanud" (1.Moosese 18:19).

 

“…Ja sinu soo nimel õnnistavad endid kõik maailma rahvad, sellepärast et Aabraham kuulas mu sõna ja pidas, mis ma käskisin pidada – mu käske, seadlusi ja õpetusi (1.Moosese 26:4-5).

 

Need otsustava tähtsusega kirjakohad 1.Moosese raamatus räägivad meile, et Jumal andis

Aabrahamile need lubadused sellepärast, et tal oli usk, mis avaldus ” tema kuuletumises Jumalale. Oma ustavuses Jumalale püüdis ta kogu südamest täita kõik, mis Jumal oli tal käskinud teha. Ta õpetas ka oma lapsi ustavalt elama Jumala seaduste järgi.

 

Kas Aabraham ja tema järglased said kätte kõik, mis Jumal oli tõotanud?

 

“Need kõik surid uskudes, saamata kätte tõotusi, vaid nähes ja tervitades neid kaugelt. Ja nad tunnistasid end olevat võõrad ja majalised maa peal” (Heebrealastele 11:13).

 

Heebrealastele 11 on Aabraham asetatud tähtsale kohale Jumala ustavate sulaste nimistus (salmid 8-12). Siiski näeme me, et ei tema ega ka need, kes tulid tema järel, ei ole saanud osa igavesest pärandist, mis Jumal oli neile lubanud. Kuid Jumal ei ole neid unustanud.

     

Millal saavad nad siis selle, mis Jumal oli Aabrahamile tõotanud?

 

“Ja kuigi nad kõik said oma usu läbi tunnistuse, ei saanud nad kätte tõotust, sest Jumal on midagi paremat näinud ette meile, nii et nemad ilma meieta ei saaks täiuslikuks” (Heebrealastele 11:39-40).

 

“Nüüd te olete kõik usu kaudu Jumala lapsed Kristuses Jeesuses, sest kõik, kes te olete Kristusesse ristitud, olete Kristusega rõivastatud…Kui te olete aga Kristuse päralt, siis te olete järelikult Aabrahami sugu ja pärijad tõotuse järgi” (Galaatlastele 3:26-29).

 

Tõelised kristlased, need kes on “Kristusesse ristitud”, on ühtlasi ka Aabrahami pärijad. Neile saab usu läbi osaks nende lubaduste igavikuline aspekt, üheskoos nende Jumalale ustavate inimestega, kes on Teda usus  teeninud ammustest aegadest saadik. Jumal tahab, et Ta sulased tunneksid  sedasama usku, mis oli ustaval Aabrahamil. Igavene pärandus saab kõigile osaks samaaegselt (1.Tessalooniklastele 4:16-1

 

 

 

Mida loodab Jumal meilt kui Aabrahami vaimulikelt järeltulijatelt?

 

“Sest Jumala õigus on ilmunud evangeeliumis usust usku, nii nagu on kirjutatud: ‘Aga õige jääb usust elama” (Roomlastele 1:17).

 

“Ta [Aabraham] ei jäänud usus nõdraks, pannes tähele oma elatanud, ligi saja-aastast ihu ja Saara surnud lapsekoda. Ta ei kahelnud Jumala tõotuses  uskmatuna, vaid sai vägevaks  usus, ülistades Jumalat ja olles täiesti veendunud, et Jumal on vägev ka täitma seda, mida on tõotanud. Seepärast see  arvestatigi talle õiguseks…Et me nüüd oleme saanud õigeks usust, siis on meil rahu Jumalaga meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi, kelle läbi me oleme usus saanud ligipääsu ka sellele armule, milles me seisame, ja me kiitleme oma lootusest Jumalalt saadavale kirkusele” (Roomlastele 4:19-22, 5:1-2).

 

      Samuti peab meil olema usk Jumalasse, sest usu läbi saame me õigeks ja meile antakse, mis Jumal on tõotanud Aabrahamile. See usk, siiski, peab olema jõuline. Õige kasutamise korral loob usk tugeva seose ja huviühisuse meie ja Jumala vahel.

 

Kuidas kirjeldab Piibel  Aabrahami usku?  

 

“Kas sa suudad mõista, sa tühine inimene, et usk on ilma tegudeta surnud? Eks Aabraham, meie isa, mõistetud õigeks tegude järgi, kui ta oma poja Iisaki viis ohvrialtarile? Sa näed, et usk käis ta tegudega kaasas ja sai täiuslikuks tegude kaudu. Nii läks täide kirjasõna, mis ütleb: ‘Aabraham uskus Jumalat ja see arvati talle õiguseks ning teda hüüti Jumala sõbraks.’ Näete siis, et inimene mõistetakse õigeks tegude järgi ja mitte ainult usust …Sest nii nagu ihu ilma vaimuta on surnud, nõnda on surnud ka usk ilma tegudeta” (Jaakobuse 2:20-26).

 

      Jumal eeldab, et meie usk toimib Tema käskude ja suuniste järgi. Järgides Aabrahami usueeskuju saame me nautida üha lähedasemat suhet ja sõprust Jumalaga. (Selleks, et paremini mõista Aabrahami usu-elu ja kuidas teiegi saate teha usu osaks oma elust, tellige kindlasti tasuta eksemplar brošüürist ‘Sul võib olla elav usk’ You Can Have Living Faith).

 

JUMALA LEPING VANA-AJA IISRAELIGA

 

      Jumal andis teisigi lubadusi, mis on kirjas Piiblis. Ta tegi seda tihti lepingu vormis. Leping on nõusolek, kokkulepe või kontraht kahe või enama osapoole vahel. Piiblis on neid tingimusi  kasutatud ametliku lepingulaadse kokkuleppe asemel  siiski pigem suhtena. Lepingute puhul,  mida Jumal teeb, ei tule kõne alla arutlemine tingimuste üle. Jumal esitab kõik tingimused ise. Inimestel on ainult võimalik need kas vastu võtta või tagasi lükata. Neil endil ei olnud midagi ütelda lepingu kohta.

      Peaks olema ilmne, miks Jumala lepingud ei saa olla läbirääkimistel põhinevad kokkulepped võrdsete osapoolte vahel. Jumal on Looja, meie oleme Tema looming. Meie heaolu on sõltuvuses Tema armastusest ja heast tahtest. The New Oxford Dictionary of English defineerib sõna covenant usuteaduslikku tähendust kui “kokkulepe, mis toob kaasa lepingulise suhte Jumala ja Tema rahva vahel.” 

      Üks kõige tähtsamatest lepingutest, mis Jumal on teinud, on Iisraeli rahvaga, kes on Aabrahami järeltulijad tema poja Iisaki  ja pojapoja Jaakobi (aunimega Iisrael) kaudu. Apostel Paulus ütleb nende kohta: “…Iisraellased, kelle päralt on lapseõigus ja kirkus ja lepingud ja seadustik ja jumalateenistus ja tõotused, kelle päralt on esiisad ja kelle seast Kristus on ihu poolest” (Roomlastele 9:4-5).

 

Kuidas kirjeldas Paulus lepinguid Jumala ja Iisraeli vahel?

 

“…Teie olite tol ajal ilma Kristuseta, kaugel eemal Iisraeli kodakondsuse õigusest ja võõrad tõotuselepingule, teil ei olnud lootust ega Jumalat siin maailmas” (Efeslastele 2:12).

 

      Pange tähele, et Paulus seostab neid “tõotuslepinguga”. Nende läbi pakkus Jumal suuri võimalusi ja õnnistust iisraellastele. Kuuletumise korral lubas Jumal teha neist suure rahva ja kaitsta, edendada ja õnnistada neid (3.Moosese 26:3-13; 5.Moosese 28:1-14).

 

Missugused olid Jumala ja vana-aja Iisraeli vahelise lepingu tingimused?

 

“Ja kui te nüüd tõesti kuulate minu häält ja peate minu lepingut, siis te olete minu omand kõigi rahvaste hulgast…” (2.Moosese 19:5).

 

“Ja kogu rahvas vastas üksmeelselt ning ütles: ‘Me teeme kõik, mis Issand on öelnud’” (salm 8).

 

      Iisraellased nõustusid Jumala tingimustega ja Tema kinnitas endale võetud kohustumisi. “…Vaid ma andsin neile selle käsu, öeldes: ‘Kuulake mu häält, siis ma olen teie Jumal ja teie olete minu rahvas, ja käige kõigiti seda teed, mida ma teid käsin, et teil oleks hea põli’” (Jeremia 7:23).

 

Mida ütles Jumal selle kohta, mis juhtub iisraellastega, kui nad ei ela vastavalt lepingus ette nähtud kohustustele?

 

“Aga kui te ei kuula mind ega tee kõigi nende käskude järgi, vaid hülgate mu määrused ja teie hinged põlgavad mu seadlusi, nõnda et te ei tee kõigi mu käskude järgi, vaid tühistate mu lepingu…siis…[ma] saadan teie kallale ootamatu kohkumise, kõhetumistõve ja palaviku, mis kustutab silmad ja närib hinge; ja te külvate ilmaaegu oma seemet, sest teie vaenlased söövad selle. Ja ma pööran oma palge teie vastu ning teie vaenlane lööb teid; teie vihamehed hakkavad valitsema teie üle ja te põgenete, isegi kui keegi teid taga ei aja. Ja kui te sellest hoolimata ei kuula mind, siis ma karistan teid veel seitse korda enam teie pattude pärast” (3.Moosese 26:14-18).

 

      Enamus lepingutest sisaldab ja määratleb kohustused ja vastutuse, mida iga osapool peab täitma. Nii nagu leping, mille Jumal tegi Aabrahamiga, sisaldas ka leping, mille Jumal tegi Iisraeliga, tingimusi, kohustusi ja vastutust. Nende tingimuste vastuvõtt rahva poolt tugevdas nende suhet Jumalaga. Kuid nende hilisem sõnakuulmatus jättis nad ilma õnnistusest, mis Jumal oli lubanud.     

 

Kas Jumal lubas teha uue lepingu enda ja Iisraeli vahel?

 

“’Vaata, päevad tulevad’, ütleb Issand, ‘mil ma teen Iisraeli sooga ja Juuda sooga uue lepingu: mitte selle lepingu sarnase, mille ma tegin nende vanematega sel päeval, kui ma võtsin nad kättpidi, et viia nad välja Egiptusemaalt – selle mu lepingu nad murdsid, kuigi ma olin nad võtnud enese omaks’, ütles Issand” (Jeremia 31:31-32).

 

Mis oli valesti esimeses Jumala ja Iisraeli vahelises lepingus?

 

“Sest kui esimene leping oleks olnud laitmatu, siis ei oleks otsitud kohta teisele. Kuid Tema ütleb neid laites: ‘Vaata, päevad tulevad, ütleb Issand, mil ma sõlmin Iisraeli kojaga ja Juuda kojaga uue lepingu’” (Heebrealastele 8:7-8).

     

      Iisrael murdis oma lepingut Jumalaga. Selle lepingu puhul oli viga rahvas, mitte lepingus. Jumal täitis oma osa. Iisraellastel lihtsalt ei õnnestunud elada lubaduste kohaselt, mis neil olid lepingus Jumalaga.

 

Miks ja kuidas ebaõnnestus iisraellastel lepingu tingimuste täitmine?

 

“Nad ei pidanud Jumala lepingut, vaid keeldusid käimast Ta seaduse järgi ja unustasid Ta suured teod ja Ta imetööd, mis Ta neile oli näidanud” (Laulud 78:10-11).

 

“[Et nad ei] oleks nagu nende esivanemad, kangekaelne ja tõrges sugu, sugu, kelle süda ei olnud kindel ja kelle vaim ei olnud ustav Jumalale” (salm 8).

 

“Oleks neil ometi niisugune süda, et nad mind kardaksid ja peaksid alati kõiki mu käske, et nende ja nende laste käsi igavesti hästi käiks” (5.Moosese 5:29).

 

      Mitte kuuletudes Jumalale –  põlates ära Tema seadusi – rikkus Iisrael lepingu tingimusi. Iisraellastel lihtsalt puudus tahe, kohustumine või valmisolek käia Jumala seaduste ja õpetuste järgi. Nad tegid seda, mis on inimestele nii omane, see on mitte kuuletuda Jumalale ja vihata Tema seadusi (Roomlastele 8:7). 

 

VAJADUS UUE LEPINGU JÄRELE

 

 Iisraellaste puhul oli probleem nende südames – nende mõtlemises ja suhtumises. Iisraellased ei kuulanud Jumala sõna ja ei täitnud oma osa nende suhtes Temaga lihtsal põhjusel: “…vaid käisid igaüks oma kurja südame paadumuses” (Jeremia 11:8).    Siiski, Jumalal oli olemas lahendus: erinev leping, uus leping, mis lahendaks selle probleemi.

Pange tähele, Jumal on ette  kuulutanud, et ühel päeval annab Ta oma rahvale uue südame, andes neile Püha Vaimu, et nad kuuletuksid Talle: “Ja ma annan teile uue südame ja panen  teie sisse uue vaimu .Ma kõrvaldan teie ihust kivist südame ja annan teile annan teile lihase südame. Ma panen teie sisse oma Vaimu ja teen, et te käite mu määruste järgi ja peate mu seadusi ning täidate neid. Ja te saate elada maal, mille ma olen andnud teie vanemaile; teie olete minu rahvas ja mina olen teie Jumal” (Hesekiel 36:26-28).

                                                     

Miks vajame me Jumala Vaimu?

 

“Sest lihalik mõtteviis on surm, Vaimu mõtteviis aga elu ja rahu; seepärast et lihalik mõtteviis on vaen Jumala vastu, sest ta ei alistu Jumala Seadusele ega suudagi seda. Kes elavad oma loomuse järgi, need ei suuda meeldida Jumalale. Aga teie ei ela oma loomuses, vaid Vaimus, kui Jumala Vaim tõepoolest elab teie sees. Kellel ei ole aga Kristuse Vaimu, see ei ole Tema oma” (Roomlastele 8:6-9). 

 

      Loomulikult ei meeldi inimestele alluda Jumala seadustele. See ei ole meie loomulikus, lihalikus loomuses – käia Jumala käskude järgi. Läbi aegade on palju inimesi püüdnud lahendada oma probleeme omal viisil, ilma Jumala Vaimuta. Kuid selline tegutsemisviis toob kaasa inimlikke kannatusi ja viib lõpuks surmale. (Roomlastele 3:16; Õpetussõnad 14:12; 16:25).

 

Missugust mõju omab Jumala Vaim neile, kellele see osaks saab?

 

“Sest kui te oma loomuse järgi elate, siis te surete; kui te aga Vaimu abil ihu teod suretate, siis te elate. Sest kõik, keda iganes Jumala Vaim juhib, on Jumala lapsed. Sest te ei ole saanud orjuse vaimu, et peaksite jälle kartma, vaid te olete saanud lapseõiguse Vaimu, kelles me hüüame: ’Abba*! Isa!” (Roomlastele 8:13-15).

[*Abba on aramea keeles tunderõhuline ‘isa’.]

 

      Jumala Vaim annab meile jõudu suretada “ihu teod”, sellised lihalikud häbiväärsused nagu abielurikkumine, keha müümine, vihkamine, kadedus, viha ja isekus (Galaatlastele 5:19-21). Kui meis elab Jumala Vaim, aitab see meil entusiastlikult ja kogu südamest soovida alluda Jumalale ja järgida Tema eeskuju.

 

Mis on Uues Lepingus erinevat?

 

“’Vaata, päevad tulevad’, ütleb Issand, ‘mil ma teen Iisraeli sooga ja Juuda sooga uue lepingu…Leping, mille ma teen Iisraeli sooga pärast neid päevi’ ütleb Issand, ‘on niisugune: ma panen nende sisse oma Seaduse ja kirjutan selle neile südamesse; siis ma olen neile Jumalaks ja nemad on mulle rahvaks” (Jeremia 31:31-33; võrdle Heebrealastele 8:10; 10:16).

 

      Uus Leping on Jumala kohustumine anda oma rahvale Oma Vaim, et nad suudaksid kuuletuda Talle. Pange selles kirjakohas tähele, et Jumala Seadus on Uude Lepingusse sisse pandud. Tema seadus ei ole muutunud. Mida aga Jumal kohustub muutma, on inimese süda. Ta aitab neil, kes astuvad Uude Lepingusse Temaga, meelsasti ja kogu südamest võtta omaks Tema seadused.

      Pidage meeles, et Jumal ei leidnud vigu oma Seaduses, mis oli tehtud Vana Lepingu kohaselt. Viga oli inimeste enesekeskses ja tõrksas mõtlemises. Jumala seadus ja elamise viis jäävad Uue Lepingu põhiosaks. Uus Leping nõuab südame ja meele tõelist muutmist, mis saab toimuda ainult Jumala Vaimu ümberkujundava jõu abil.

      Kord küsis üks noor mees Jeesuselt: “Mis head ma peaksin tegema, et saaksin igavese elu?” Jeesus vastas: “…Kui sa tahad ellu minna, siis pea käsud” (Matteuse 19:16-17). Igas suhtes sisalduvad omad reeglid. Jumala seadused olid Vana Lepingu osa. Nad on ka Uue Lepingu osa. Püha Vaimu abil saame me endale südame, mis on võimeline reageerima palju erinevamalt, kui tegid seda vana-aja iisraellased, kes hülgasid Jumalale meelepärase eluviisi 

      Jumala seaduse olemus on olulise tähtsusega piiblilepingute mõistmisel. Jumala seadused kestavad igavesti (Laulud 119:89, 160). Ta kehtestas need kestma igavesti (salm152). Leping, millel puuduvad reeglid, mis määravad kindlaks suhted, ei oma lihtsalt mitte mingisugust mõtet.

 

Mis teeb Uuest Lepingust parema lepingu?

 

“…Jeesus [on] saanud seda ülevama ameti, mida parema lepingu vahemees Ta on, mis on seadustatud paremate tõotuste alusel” (Heebrealastele 8:6).

 

      Peamine erinevus Uue Lepingu  ja Vana Lepingu vahel on lubadustes, mis Jumal annab. Uus Leping on, teatud mõttes, nende lubaduste uuendamine ja laiendamine, mis Jumal andis Vanas Lepingus. Vana Leping lubas peamiselt materiaalseid hüvesid. Mil viisil on Uue Lepingu tõotused paremad?

      Uus Leping sisaldab lubadusi, mis Jumal andis Aabrahamile ja mis olid vana Lepingu aluseks. Kuid selle rõhk on asetatud lubadustele, mis on seotud usule pöördumisega Jumala Vaimu läbi ja igavesele elule. Paulus räägib meile, et Kristus on meid seaduse needusest lahti ostnud “selleks et Aabrahami õnnistus saaks paganatele osaks Kristuses Jeesuses ja et me tõotatud Vaimu saaksime usu kaudu” (Galaatlastele 3:14). Üks lubadustest puudutas Püha Vaimu, mis toob vaimuliku muutumise meie südamesse. See, nagu me nägime varem, oli probleemiks Jumala ja Iisraeli vahelise suhte puhul Vana Lepingu tingimustes. Iisraellastel ei olnud usule pöördunud südant, et kuuletuda oma Loojale.

      Osa Vana Lepingu nõudmistest, nagu loomohvrid ja templirituaalid, osutasid Jeesus Kristuse ohvrisurmale, mis asendas neid, kui Ta suri meie pattude eest (Heebrealastele 9:1-14; 10:1-14). Siiski, Jumala seadused, mis olid Vana Lepingu suhete aluseks, on samuti aluseks ka Uue Lepingu suhetele. Nüüd on need leidnud koha Jumala rahva südametes ja meeltes, selle asemel, et ainult olla kirjutatud kivvi või rullpaberile.

 

 Missuguse “ülisuure” lubaduse andis Jumal Uue Lepinguga?

 

“…Sel viisil on meile kingitud kõige kallimad ja suuremad tõotused, et te nende kaudu võiksite põgeneda kaduvusest, mis valitseb maailmas himude tõttu, ja saada jumaliku loomuse osaliseks” (2.Peetruse 1:4).

 

“Siis ütleb kuningas oma paremal käel olijatele: ’Tulge siia, minu Isa õnnistatud, pärige kuningriik, mis teile on valmistatud maailma rajamisest peale’” (Matteuse 25:34: võrdle salm 46).   

     

      Uue Lepingu suurim lubadus on igavene elu. Vana Leping ei kandnud hoolt selle eest, et inimesed saaksid igavese elu. Siiski, Uue  Lepingu puhul “Kui nüüd teis elab selle Vaim, kes Jeesuse surnuist üles äratas, siis see, kes Kristuse surnuist üles äratas, teeb ka teie surelikud ihud elavaks oma Vaimu läbi, kes teis elab” (Roomlastele 8:11). Omades Jumala Vaimu, on meil võimalik saada kingiks Jumalalt igavene elu. Vana Lepingu materiaalsed õnnistused, nagu näiteks jõukus ja heaolu, ei ole võrreldavad kaugelt palju suurema õnnistusega – surematusega, mis saab meile võimalikuks Uuega.

      Nagu Paulus kihutas Timoteost: “Võitle head usuvõitlust, hakka kinni igavesest elust, millele sa oled kutsutud, kui sa oled andnud hea tunnistuse paljude tunnistajate ees” (1.Timoteosele 6:12). Jumal lubab, et me pärime Tema Riigi ja Tema loomuse, Tema püha, õiglase olemuse.

      Jumal kinnitab oma lubaduste kindlust pühaliku tõotusega. “Just seepärast, et Jumal tahtis tõotuse pärijaile veel selgemini näidata oma nõu kõikumatust, kinnitas Ta seda vandega, et kahe kõikumatu tõsiasja läbi, milles on võimatu Jumala valelikkus, saaksime mõjuvat julgustust meie, kes oleme rutanud  kinni haarama antud lootusest” (Heebrealastele 6:17-18).

      Jumal isegi kinnitab, et Ta annab meilegi aupaistet, nagu on aupaiste Kristusel. “Seetõttu ma talun kõike äravalitute pärast, et ka nemad saaksid pääste Kristuses Jeesuses igavese kirkusega. Ustav on see sõna: Kui me oleme surnud koos Temaga, siis ka elame koos Temaga, kui me jääme püsima vaevas, siis valitseme koos kuningatena” (2.Timoteosele 2:10-12).

      Uus Leping kinnitab, et Püha Vaimu kaudu saame me abi Jeesuselt Kristuselt, meie elavalt Päästjalt ja Ülempreestrilt. See on Jumala armu ülim väljendus ja Tema soov, et meil oleks igavesti kestev suhe Temaga kui Tema lastel.

 

JUMALA SUHTE ALUSEKS ON ARMASTUS

 

      Apostel Johannes ütleb meile: “Kes ei armasta, see ei ole tundnud Jumalat, sest Jumal on armastus. Jumala armastus meie vastu on saanud avalikuks selles, et Jumal oma ainusündinud Poja on läkitanud maailma, et me Tema läbi elaksime” (1.Johannese 4:8-9; võrdle Johannese 3:16-17; Tiitusele 3:4-7).

      Nagu me selles õppetükis eelnevalt oleme arutanud, demonstreerib Jumal oma armastust arvukate lubaduste kaudu, mis seonduvad meie saamisega lunastuse ja igavese elu osaliseks. Jumal-Isa soovib olla isiklikult seotud meie igapäevaeluga. Nagu ütles Paulus: “Sest Jumal on see, kes teis tegutseb, et te tahate ja toimite Tema hea nõu kohaselt” (Filiplastele 2:13). Paulus selgitab, et Jeesus Kristus, meie vanem vend, elab meis, kui me oleme usule pöördunud kristlased (Galaatlastele 2:20).

 

Missugune kinnitus on meil selle kohta, et Isa ja Jeesus Kristus aitavad meid, kui me vajame vaimulikku abi?

 

“Sest meil pole niisugune ülempreester, kes ei suuda kaasa tunda meie nõrkustele, vaid selline, kes on olnud kõigiti kiusatud nii nagu meie, ja siiski ilma patuta. Läki siis julgusega armu aujärje ette, et me halastust saaksime ja armu abiks leiaksime parajal ajal” (Heebrealastele 4:15-16).

 

“Ja see ongi see julgus, mis meil on Tema ees, et kui me midagi Tema tahtmist mööda palume, siis Tema kuuleb meid. Kuna me teame, et Ta meid kuuleb, mida tahes me paluksime, siis teame ka, et meil on käes need palved, mis me oleme Temalt palunud” (1.Johannese 5:14-15; võrdle Matteuse 7:7-8; Filiplastele 4:6).

 

      Suhted rajanevad heale suhtlemisele. Jumala Sõna avaldab, et Ta kuuleb meid ja vastab meie palvetele vastavalt oma tahtele ja meie huvide kohaselt. Ta soovib, et me vastaksime Tema armastusele. Me räägime Jumalaga oma mõtetes ja palvetes ja Tema räägib meiega Oma Sõna, Oma Vaimu Ja Oma sulaste kaudu.

 

Kuidas peaksime väljendama oma armastust Jumala vastu?

 

“Ja sellest me tunneme ära, et oleme Teda mõistnud, kui me peame Tema käske. Kes ütleb: ‘Mina tunnen Teda’, aga ei pea Tema käske, see on valetaja ja temas ei ole tõde. Kuid kes peab Tema sõna, selles on tõesti Jumala armastus saanud täiuslikuks. Sellest

me tunneme ära, et oleme Temas. Kes ütleb enese püsivat Temas, see on ka ise kohustatud käima nõnda, nagu Tema on käinud” (1Johannese 2:3-6; võrdle 1.Johannese 3:22).

 

“Sellest me tunneme ära, et armastame Jumala lapsi, kui me armastame Jumalat ja teeme Tema käskude järgi. See on Jumala armastamine, et me peame Tema käske, ja Tema käsud ei ole rasked” (1.Johannese 5:2-3).

 

      Nagu selgitab Johannes, soovib Jumal, et me demonstreeriksime oma armastust Tema ja teiste vastu Tema käskude pidamisega. Meil on eeskujuks Jeesus Kristuse elu, mille järgi elada. Jeesus pidas Jumala käske (Johannese 15:10). Jumal oli Jeesusega rahul Tema kuulekuse ja soovi pärast teha Jumala tahte kohaselt. (Selleks, et saada rohkem informatsiooni selle teema kohta, tellige palun, meie tasuta brošüür Kümme käsku).

      Kuna meie oleme Jumala armu osalised, eeldab Ta, et me jagame seda armastust ka teistega. See armastus, ütles Kristus, iseloomustab Tema jüngreid läbi aegade. “Ma annan teile uue käsu:  armastage üksteist! Nõnda nagu mina teid olen armastanud, armastage teiegi üksteist! Sellest tunnevad kõik, et te olete minu jüngrid, kui te üksteist armastate” (Johannese 13:34-35; võrdle 1.Johannese 4:11).

 

Veel missugused vaimulikud omadused peaksid olema ilmselgelt meie elus, kui me püüame elada Jumala tahte kohaselt?

 

“Teile läheb vaja kannatlikkust, et te Jumala tahtmist täites saaksite kätte tõotuse. ‘Sest veel ainult pisut, pisut, siis tuleb see, kes peab tulema, ega viivita. Aga minu õige jääb usust elama, kui ta taganeb, siis ei ole minu hingel temast head meelt’” (Heebrealastele 10:36-38).

 

“Mida te iial teete, seda tehke kogu hingest, nõnda nagu Issandale ja mitte nagu inimestele, teades, et te saate Issandalt palgaks pärisosa. Teenige Issandat Kristust” (Koloslastele 3.23-24).

“Vaata, ma tulen varsti ning toon igaühele palga, ma tasun igaühele palga, ma tasun igaühele tema tegude järgi. Mina olen A  ja O, esimene ja viimane, algus ja ots” (Ilmutuse 22:12-13).

 

      Kristlase elu ei ole kerge (Matteuse 7:13-14; 2.Timoteosele 3:12). Meilt loodetakse kannatlikku, puhtsüdamlikku Jumala otsimist, samal ajal kannatlikku ootamist, millal Tema lubadused tõeks saavad.

      Kui me järjekindlalt järgneme Jumalale ja täidame Tema tahet, naudime me vaimulikku õnnistust, mida Ta on tõotanud. Kuid paljud kõige tähtsamatest lubadustest ja õnnistustest saavad tõelisuseks alles siis, kui Jeesus Kristus tuleb tagasi. Jeesus ütleb meile, et “maailmas ahistatakse teid, aga olge julged: mina olen maailma ära võitnud.” (Johannese 16:33). Üks suurtest õnnistustest, mida me saame, on jõud, rahu ja võime taluda raskusi, millega meil tuleb võidelda “praegusel kurjuse ajastul”  (Matteuse 10:31-38; Galaatlastele 1:4). 

 

Kas on tähtis, et me elaksime Jumala  tahte kohaselt, selleks, et olla Tema lubaduste pärijaks?

 

“Mitte igaüks, kes mulle ütleb: ‘Issand, Issand!’,  ei saa taevariiki; saab vaid see, kes teeb mu Isa tahtmist, kes on taevas” (Matteuse 7:21; võrdle Luuka 6:46).

 

      Meie elamine Isa tahte kohaselt on Jeesusele väga tähtis. Ta peab neid, kes teevad Jumala tahtmist, oma lähedasteks perekonnaliikmeteks. “Sest kes iganes teeb mu Isa tahtmist, kes on taevas, see on mu vend ja õde ja ema!” (Matteuse 12:50).

      Need, kes ainult näivad teenivat Jumalat – kuid tegelikult harrastavad seadusetust, täie teadmisega rikkudes Jumala vaimulikku seadust – ei pääse Jumala riiki (Matteuse7:22-23). Nad ei saa osaks Tema igavesest vaimulikust perekonnast.

 

Kes on praegusel ajal Jumala pere liikmed, Tema perekond?

 

“…Seda ma kirjutan sulle…sa teaksid, milline peab olema eluviis Jumala kojas, mis on elava Jumala kogudus, tõe sammas ja alustugi” (1.Timoteosele 3:14-15).

 

      Kirik on Jumala maja, või Tema pere. See on need, kes vastavad Jumala kutsele ja alluvad jumalikule  tahetele. Omal ajal kirjutas Paulus: “Järelikult ei ole te nüüd enam võõrad ja majalised, vaid pühade kaaskodanikud ja Jumala kodakondsed, ehitatud hooneks apostlite ja prohvetite alusele, mille nurgakiviks on Kristus Jeesus ise. Tema, kelles kogu hoone kokkuliidetuna kasvab pühaks templiks Issandas ja kelles teisedki üheskoos ehitatakse Jumala eluasemeks Vaimus” (Efeslastele 2:19-22).

      Mis on Jumala Kirik? Igas Kiriku kohta käivas diskussioonis peaksime me kõigepealt defineerima selle tähenduse. Piiblis tuleneb sõna kirik kreekakeelsest sõnast ekklesia.

Põhiolemuselt tähendab see “need, kes on välja kutsutud”. Seda terminit on tavaks kasutada nende usklike puhul, keda Jumal on kutsunud sellest maailmast välja käima enda järel.

      Sõna  kirik ei tähenda Piiblis kunagi hoonet, nagu mõned ebaõigelt arvavad. “See tähistab alati kas pühendunud kristlaste gruppi, kes käivad koos mingis konkreetses  maakohas oma religioosse tegevuse mõttes, või siis nende üle kogu maailma laiali asetsevate gruppide kogumit” (Translator’s New Testament, sõnastik, lk. 557-558).

      Paulus defineerib Kirikut kui “Kristuse ihu” (1.Korintlastele 12:12, 27). Selle liikmete hulgas on vanemad, kes juhivad ja õpetavad kogudust.

      “Kui nad Jeruusalemma saabusid, võtsid kogudus, apostlid ja vanemad nad vastu. Ja nemad kuulutasid, mida kõike Jumal oli teinud nende juures” (Apostlite teod 15:4). “kogudus”, mis sisaldab endas apostleid, vanemaid ja teisi kiriku liikmeid Jeruusalemmas. Pühakirja teistes kohtades on viiteid “kirikule” koguduse tähenduses teistes asukohtades (Apostlite teod 13:1, Roomlastele 16:1: Korintlastele 1:2).

 

Kes rajas Jumala Kiriku?

 

“…Sellele kaljule ma ehitan oma koguduse, ja põrgu väravad ei saa sellest võitu” (Matteuse 16:18).

 

      Jeesus Kristus on Jumala Kiriku rajaja. Ta tõotas, et Kirik jääb igavesti kestma alates selle rajamisest esimesel sajandil. Ta on kestnud tänaseni.

 

Mis eristab selgelt inimesi, kes on osa Jumala Kirikust?

 

“Aga teie ei ela oma loomuses, vaid Vaimus, kui Jumala Vaim tõepoolest elab teie sees. Kellel ei ole aga Kristuse Vaimu, see ei ole Tema oma” (Roomlastele 8:9).

 

      Need, kelle sees elab Jumala Vaim, kuuluvad  tõelisesse Jumala Kirikusse ja on truud Jumala jüngrid. Kristuse Ihu moodustavad need, kellel on Püha Vaim (1.Korintlastele 12:13).

      “Sest kõik, keda iganes Jumala Vaim juhib, on Jumala lapsed” (Roomlastele 8:14). Jumala Vaim eristab inimesi, kes on Tema pojad ja tütred, nende hulgast, keda ei ole veel kutsutud.

 

Kes juhib Jumala Kirikut?

 

“Sest mees on naise pea, nagu Kristus on koguduse pea, olles ise ihu päästja. Nagu kogudus alistub Kristusele, nõnda alistugu ka naised meestele kõigis asjus” (Efeslastele 5:23-24, võrdle Koloslastele 1:18).

 

      Jeesus Kristus, olles selle pea, juhib Jumala Kirikut. Kristus armastab Kirikut ja hoolitseb selle eest ning tegeleb sellega pidevalt, valmistades seda ette kui oma pruuti (Efeslastele 5:25-27).

 

Missugust rolli omavad koguduse (Kiriku) vanemad?

 

 

“Tema on see, kes on pannud mõned apostleiks ja mõned prohveteiks ja mõned evangelistideks, mõned karjaseiks ja õpetajaiks, et pühi inimesi valmistada abistamistööle Kristuse ihu ülesehitamiseks, kuni meie kõik jõuame usu ja Jumala Poja tundmise ühtsusesse, saades täismeheks Kristuse täisea mõõtu mööda” (Efeslastele 4:11-13).

 

      Jeesus Kristus mõned, et need teeniksid Kristuse Ihu ja aitaksid koguduse liikmetel vaimulikult areneda. Sõna minister tähendab “teener”. Pastorid ja teised vanemad on Jumala poolt valitud täitma Tema poolt kutsutute vaimulikke vajadusi. Usaldusväärne õpetamine on üks nende tähtsatest kohustustest (salmid 12-15).

      Vanemad on selleks, et selgitada doktriini, samuti aidata kristlastel õppida paremini tundma ja armastama Jeesus Kristust (2.Peetruse 3:18). Paulus rääkis vanematele , mida ta ise oli õpetanud: “Seepärast pange tähele iseennast ja kogu karja, kelle ülevaatajaks Püha Vaim on teid pannud, et te karjastena hoiaksite Jumala kogudust, mille Ta on saanud iseenese vere läbi” (Apostlite teod 20:28).

      Teisel juhul selgitas ta, kuidas tema ja teised apostlid ise nägid oma  tegevust Kiriku teenimisel. “Meie ei taha ju olla isandad teie usu üle – usus te püsite niigi --, vaid me tahame olla kaasosalised teie rõõmus”  (2.Korintlastele 1:24).

      Koguduste vanemate kohustuste hulka kuulub Jumala karja järele vaatamine, delikaatselt juhendades ja nende eest hoolitsedes, nagu hea karjane oma lammaste eest (1. Peetruse 5:1-3).

 

Mis on Kiriku missioon?

 

“Ja seda Kuningriigi evangeeliumi kuulutatakse kogu ilmamaale, tunnistuseks kõigile rahvastele, ja siis tuleb lõpp” (Matteuse 24:14).

 

“Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud…” (Matteuse 28:19-20).

 

      Jumal kutsub inimesi mitmel põhjusel, millest üks on aidata täita Kirikule antud ülesannet – levitada evangeeliumi ja juhendada neid, keda Jumal kutsub, et nad võtaksid omaks Jumalale meelepärase eluviisi. Ainult Jumala poolt kutsutute ühiste jõupingutuste tulemusena on see ülesanne täidetav.

      Paulus ütleb, et kirik peaks alati püüdma “rahusideme kaudu pidama Vaimu antud ühtsust” (Efeslastele 4:3). Paulus julgustab Kiriku liikmeid töötama ühtsuse huvides ja ehitama sellele ühtsusele, levitades tõelist evangeeliumi ja saades uusi jüngreid.

      Paulus kirjeldab sellist alandlikku suhtumist, mis viib tõelise vaimuliku ühtsuseni kiriku sees: “Kui nüüd on mingisugune julgustus Kristuses, kui mingisugune armastuse lohutus, kui mingisugune Vaimu osadus, kui mingisugune südamlikkus ja kaastunne, siis tehke mu rõõm täielikuks sellega, et te mõtlete ühtmoodi, et teil on sama armastus, et olete üksmeelsed ja ühtviisi mõtlejad ega tee midagi kiusu ega auahnuse pärast, vaid peate alandlikkuses üksteist ülemaks kui iseennast, nii et ükski ei pea silmas mitte ainult oma, vaid ka teiste kasu. Mõtelge iseenestes sedasama, mida Kristuses Jeesuses” (Filiplastele 2:1-5).

      Kiriku liikmeid on manitsetud armastama ja hoolima üksteisest, nagu Kristus armastas oma jüngreid, hoolitsedes nende eest. Siia hulka kuuluvad nii kollektiivsed  kui ka individuaalsed jõupingutused.

 

Kas koguduse liikmed peaksid tulema kokku regulaarselt?

 

“Ja mõtelgem üksteisele, kuidas üksteist virgutada armastusele ja headele tegudele. Ärgem jätkem unarusse oma koguduse kooskäimist, nõnda nagu mõnel on kombeks, vaid julgustagem selleks üksteist – ja seda enam, mida rohkem te näete seda päeva lähenevat” (Heebrealastele 10:24-25; võrdle 3-Moosese 23:3).

 

      Koguduse liikmed peavad tegema koostööd, et täita ülesannet, mille Kristus on neile usaldanud ,tulles kokku, julgustades üksteist ja saades teavet Jumala tõe kohta, samuti näidates üles armastust ja toetust üksteisele.

 

Mida teevad need, kes kuuluvad Kirikusse, veel?

 

“Kuid tuleb tund ja see ongi juba käes, et tõelised kummardajad kummardavad Isa vaimus ja tões, sest Isa otsib neid, kes Teda nõnda kummardavad. Jumal on Vaim ja kes Teda kummardavad, peavad Teda vaimus ja tões kummardama” (Johannese 4:23-24).

 

      Kogudus tuleb kokku ka jumalateenistuseks. Pange tähele, Kristus ütles, et Tema järgijad teenivad Isa “tões ja vaimus”.

 

Mis on see “tõde”, mida Jeesus Kristus mainis?

 

Nemad [kristlased] ei ole maailmast, nii nagu minagi ei ole maailmast. Pühitse neid tões: Sinu sõna on tõde” (Johannese 17:16-17).

 

      Kristus tunnistas, et Tema jüngrid on need, kes on pühitsetud – eraldi asetsevad – Jumala tõe kaudu. Inimkond on sajandite vältel vaielnud selle üle, mis on tõde. Adlai Stevenson, kahekümnenda sajandi Ameerika riigitegelane, märkis et “tõde osutub sageli ebapopulaarseks ja võitlus meelepärase pettekujutuse ja ebameeldiva fakti vahel on ebavõrdne.”

      Nii paljud on võtnud omaks pettekujutuslikud traditsioonid ja kombed oma religiooni osana, et Jumala tõde on ähmastunud. Jumala tõde on Jumala Sõna täiuslikkus, Püha Piibel, Vana ja Uus Testament üheskoos (Matteuse 4:4; Luuka 4:4; 2.Timoteosele 3:15-17).

      Jumalasõna peab olema meie usu aluseks, mitte inimeste traditsioonid ja kombed (Markuse 7:9-13). Jeesus ütles: “Ilmaaegu nad teenivad mind, õpetades õpetusena inimeste käskimisi. Te jätate kõrvale Jumala käsu ja peate inimeste pärimust” (salmid 7-8).

 

Kas Kristus ütles, et Tema Kirikust saab suur, mõjukas kogu?

 

“Ära karda, sa pisike karjake, sest teie Isal on hea meel anda teile kuningriik” (Luuka 12:32; võrdle 5.Moosese 7:7).   

 

            Kristus viitab sellele, et tõeliste usklike kogu saab olema “pisike karjake”, suhteliselt väike grupp.

      Kus on see Kirik praegu? Kirik ei ole hoone. Need on inimesed, keda Jumal on kutsunud, omamaks erilist suhet Temaga. Need on “kutsutud”, kes on vastanud kutsele, et saada Jumala Vaimu osaliseks. Kirik on suhteliselt väike arv usklikke, kes käivad Jumala tõe ning Jeesus Kristuse õpetuse ja eeskuju järgi. Need inimesed järgivad ka esimese sajandi Kiriku apostlite eeskuju.

      Kirik on vaimulik organism, kuhu kuuluvad ka vanemad, kes annavad teistele liikmetele vaimulikku õpetust ja aitavad kaasa nende vaimsele arengule. Kiriku liikmed töötavad koos ühise eesmärgi – vaimuliku täiuslikkuse suunas. Ühise eesmärgi nimel töötades pühenduvad Kiriku liikmed selle missiooni täitmisele, mille Jeesus Kristus andis neile juba 2000 aastat tagasi.. [Parema arusaamise huvides lugege brošüüri Kirik, mille ehitas Jeesus (The Church Jesus Built)].

 

 

TAGASI ALGUSE JUURDE

 

      Kui me seda õppetükki alustasime, keskendusime me Jumala soovile luua igavesti kestev suhe omaenda loodud inimkonnaga. Ta  soovib jagada oma jumalikku olemust oma lastega. Läbi sajandite on Jumal kutsunud üksikuid inimesi – samuti ka rahvast – erilisesse pühalikul lepingul põhinevasse suhtesse endaga. Sellest johtuvad kokkulepped sisaldasid palju lubadusi, mida Jumal on juba täitnud ja täidab veelgi oma rahva jaoks.

      Juba peaaegu 2000 aastat tagasi kutsus Jumal vaimuliku rahva, kutsutud, oma Kirikusse (Galaatlastele 6:16), suhtlusse endaga. Ta käivitas selle teostamise protsessi. Piiblis nimetatakse seda usule pöördumiseks (Apostlite teod 3:19; 15:3).

      Jumal kutsub meid isiklikku suhtesse endaga. Pange tähele, see on Jumala “headuse meelepärasus” – lasta meil osa saada Tema lubadustest ja andidest: “Sellepärast me palvetamegi alati teie eest, et meie Jumal teeks teid oma kutsumise vääriliseks ja et Ta oma väes teeks täielikuks kogu teie headuse meelepärasuse ja usu teo, et meie Issanda Jeesuse nimi kirgastuks teis ja teie Temas …” (2.Tessalooniklastele 1:11-12).

      Alguses andis Jumal inimesele otsustava valiku, mida sümboliseerisid kolm puud Eedeni aias (1.Moosese 3). Jumal pakub oma rahvale uuesti võimalust saada osa elu puust ja astuda igavesti kestvasse suhtesse Temaga. See on nende Jumala  kavatsuste vaimulik täideminek, mis Tal oli algselt mõeldud Aadama ja Eeva jaoks.

Jeesus Kristuse ohverdus tegi selle võimalikuks.

      Jeesus ütleb meile: “Mina olen A ja O, esimene ja viimane, algus ja ots! Õndsad on need, kes oma rüüd pesevad, et neil oleks meelevald süüa elupuust ning nad võiksid minna väravaist linna sisse” ( Ilmutuse 22:13-14).

      Pidage meeles Uue Lepingu järgset lubadust, mis täitub kindlasti – meie suhte kohta Jumalaga. Ta teeb oma lubadused teoks! Ta võtab meie jaoks kokku selle, mida Ta soovib meie kõigi jaoks: “Vaata, Jumala telk on inimeste juures ning Tema asub nende juurde elama ning nemad saavad Tema rahvaiks ning Jumal ise on nende juures nende Jumalaks. Tema pühib ära iga pisara nende silmist ning surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist, ning valu ei ole enam, sest endine on möödunud. Ja troonil istuja ütles: ‘Vaata, ma teen kõik uueks!’ Tema ütles: ‘Kirjuta, sest need sõnad on ustavad ja tõelised’” (Ilmutuse 21:3-5).

      Jumal kutsub meid sellesse igavesti kestvasse suhtesse endaga kui oma perekonna liikmeid. Järgmises õppetükis käsitleme seda, kuidas me peaksime Tema soovi kohaselt vastama Jumala kutsele ning arendama oma suhet Temaga.

      Käesolev õppetükk on käsitlenud lühidalt paljusid tähtsaid aspekte, mis puudutavad Jumala kavatsusi inimkonna suhtes ning Tema tegusid ja suhteid meiega.  Selles õppetükis käsitletud oluliste küsimuste paremaks mõistmiseks soovitame lugeda alljärgnevaid brošüüre:

·        Mis on sinu saatus? (What Is Your Destiny?)

·        Tee igavesele elule (The Road to Eternal Life).

·        Sul võib olla elav usk (You Can Have Living Faith).

·        Kirik, mille ehitas Jeesus (The Church Jesus Built).

·        Jumalariigi evangeelium (The Gospel of the Kingdom).

·        Kümme käsku (The Ten Commandments ).

 

 

 

 

 

Jumala suhe vana – aja Iisraeliga

 

Jumala ettepanek suhte loomiseks Temaga ulatub mõnikord üle üksikisiku tasandi. Ta tegi tervele vana-aja Iisraeli rahvale ettepaneku astuda suhtesse Temaga. See ühendus baseerus lepingul, milles sisaldusid lubadused, lootused ja tingimused, mis on selle suhte jaoks vajalikud.

Jumal rääkis iisraellastele Moosese suu läbi: “Ja kui te nüüd tõesti kuulate minu häält ja peate minu lepingut, siis te olete minu omand kõigi rahvaste hulgast, sest minu päralt on kogu maailm. Te olete mulle preestrite kuningriigiks ja pühaks rahvaks” (2.Moosese 19:5-6).

See leping sarnanes teatud määral abielulepinguga. Kuid iisraellaste südameis puudus soov kuuletuda Jumalale. Jumal rääkis prohvet Jeremia suu läbi iisraellastele: “Aga otsekui naine on truuduseta oma eluseltsilise vastu, nõnda olete teie, Iisraeli sugu, olnud truuduseta minu vastu…” (Jeremia 3:20). Juba varem oli Jumal ütelnud Saamuelile: “…Nad põlgavad mind kui oma kuningat” (1.Saamueli 8:7).

Pange tähele Jumala hinnangut nende eitavale suhtumisele Tema kui nende Jumala ja valitseja suhtes.

“Kuule, taevas, ja maa, pane tähele, sest Issand kõneleb: ‘Mina kasvatasin lapsi ja lasksin neil sirguda suureks, aga nemad astusid üles mu vastu. Härg tunneb oma peremeest ja eesel oma isanda sõime, aga Iisrael ei tunne, mu rahvas ei taha mõista’… Nad on jätnud maha Issanda, nad on põlanud Iisraeli Püha, nad on pööranud Talle selja” (Jesaja 1:2-4).

Mis oli Jumala vastus sellele äraütlemisele? “…Siis ma tõstsin … oma käe üles neile vandudes, et ma pillutan nad paganate sekka ja puistan nad laiali mööda maid, sellepärast, et nad ei olnud teinud mu seaduste järgi, vaid olid hüljanud mu määrused ja olid teotanud mu hingamispäevi ja et nende silmad olid vahtinud nende vanemate ebajumalate poole” (Hesekiel 20:23-24).

Ehkki vana-aja iisraellased pöördusid ära Jumalast ja põlastasid Tema pakutud suhet, soovib Ta siiski tõelist suhtlemist inimestega. Ehkki Jumal karistas iisraellasi, ei ole Ta kunagi täielikult ära pöördunud neist ega nende järeltulijatest. Nagu selgitab Paulus: “Ma küsin siis: Kas Jumal on oma rahva ära tõuganud? Mitte sugugi! Minagi olen ju Iisraeli mees, Aabrahami soost, Benjamini suguharust. Jumal pole ära tõuganud oma rahvast, keda Ta on ette ära tundnud” (Roomlastele 11:2-2).

Paulus jätkab: “…Ma ei taha ju , et teile jääks teadmata see saladus, … et Iisraelile on osaliselt tulnud paadumus, kuni paganate  täiskogus on sisse astunud, ja nõnda pääseb lõpuks kogu Iisrael, nagu on kirjutatud: ‘Siionist tuleb vabastaja, tema kõrvaldab Jaakobist jumalakartmatuse’” (salmid 25-26).

Paulus teeb järelduse: “Evangeeliumi poolelt vaadates on nad küll Jumala vaenlased teie heaks, aga valiku [kui inimesed, kellega Jumal on loonud  erilise suhte] poolelt vaadates on nad armastatud esiisade pärast. Jumal ei kahetse ju oma armuande ega kutsumist. Sest otsekui teie tollal olite Jumalale sõnakuulmatud, nüüd on aga teie peale nende sõnakuulmatuse tõttu halastatud, nõnda on nüüd ka nemad muutunud sõnakuulmatuks teile osaks saanud halastuse pärast, et ka nende peale halastataks…” (salmid 28-31).

Oma suure halastuse tõttu kavatseb Ta tuua Iisraeli rahva täielikule meeleparandusele ja, töötades nende kaudu, kutsuda kõiki teisi inimesi samalaadsesse suhtesse Temaga.

 

Miks on meil vaja Lunastajat

Meie patud on meid võõrandanud Jumalast .Prohvet Jesaja kirjutas: “…Teie süüteod on teinud vahe teie ja teie Jumala vahele, teie patud varjavad Tema palge teie eest…” (Jesaja 59:2). Patt on ehitanud seina, mis eraldab inimkonna Jumalast. See barjäär tuleb lammutada, enne kui saab võimalikuks meie suhe Temaga. Kuid kuidas saame me eemaldada seda barjääri?

Ristija Johannes ütles, kui Jeesus tuli tema juurde ristimisele: “Vaata, see on Jumala Tall, kes kannab ära maailma patu” (Johannese 1:29, 36). Johannes tundis ära, et Jeesus Naatsaretist on tõotatud Messias, kes lunastab inimkonna, makstes meie patu eest ohvrisurmaga. “Lunastus tähendab vabanemist millestki halvast, makstes selle eest hinda” (New Bible Dictionary, 1996, “Lunastaja”, “Lunastus”). Peetrus selgitab, et “teid pole lunastatud kaduvate asjadega, hõbeda või kullaga teie tühisest esiisadelt päritud eluviisist ,vaid Kristuse kui laitmatu ja puhta Talle kalli verega” (1.Peetruse 1:18-19). Paulus selgitab, et Kristuse veri on “lunastanud Jumala koguduse” (Apostlite teod 20:28).

 

Jumal kavandas juba algusest peale lunastust kui andi inimkonnale. Apostel Johannes arendab seda edasi: “Teda hakkasid kummardama kõik, kes ilmamaal elavad, kelle nime ei ole maailma rajamisest saadik kirjutatud tapetud Talle eluraamatusse” (Ilmutuse 13:8). Jeesus Kristus, kui Jumala Tall, kes vabatahtlikult “on loovutanud iseenda meie eest, et meid lunastada kõigest ülekohtust…” (Tiitusele 2:14).

Kas meid kõiki tuleb lunastada? Ilmselgelt on vastus jaatav, “sest kõik on pattu teinud ja ilma jäänud Jumala kirkusest” Roomlastele 3:23), ja “patu palk on surm, aga Jumala armuand on igavene elu Kristuses Jeesuses, meie

 

Issandas” (Roomlastele 6:23). Teiste sõnadega, me oleme ära teeninud igavese surma. Me oleme teinud enda patu läbi kõlbmatuks saamaks igavese elu andi.

Kuidas siis on võimalik leevendada meie probleemi, nii et me saame astuda suhtesse Jumala ja Tema lastega?

Jumal saatis oma Poja, Jeesus Kristuse, maapeale, et Ta maksaks meie pattude eest, et meie võiksime saada päästetud igavese surma karistusest (Johannese 3:16). Heebrealastele 2:9 selgitab selle ohvrikstoomise eesmärki. “Ometi me näeme teda, Jeesust, kes oli tehtud pisut alamaks inglitest, nii et Ta Jumala armu läbi kõigi eest maitseks surma.” Jeesusest sai ohvritall, kelle Jumal ohverdas inimkonna pattude eest.

Lunastuse kontseptsioon oli vana lepingu ohverdussüsteemi kaudu teada antud vana-aja Iisraelile. Heebrealastele 9:22 loeme, et “Moosese  Seaduse järgi puhastatakse peaaegu kõik asjad vere kaudu, ja ilma vere valamiseta ei ole andeksandmist.” Salmis 28 läheb sama mõte edasi: “Kristus, üks kord juba ohverdatud, et ära kanda paljude patud.” Apostel Johannes lisab, et “Jeesuse, Tema Poja veri puhastab meid kogu patust” (1.Johannese 1:7).

Lunastust on defineeritud kui “vabastamine, eriti tasu eest… viitega erilisele Jumala sekkumisele, inimkonna lunastamiseks” (Unger’s Bible Dictionary, 1942,  “Lunastus”). Teiste sõnadega, lunastus on Jumala tegu, mis vabastab meid süüst, mille on põhjustanud meie patud, ja asendanud meie teenitud karistuse Kristuse ohvrisurmaga.

Siiski lubab Jumal lunastust ainult neile, kes tõeliselt meelt parandavad. Seepärast on meeleparandus esimeseks sammuks teel lunastusele ja kestva suhte loomisele meie Loojaga.

Need, kes kahetsevad siiralt oma tavapäraselt patust käitumist, saavad andeksandmise osaliseks ja lunastuse läbi Jumala sulasteks.

 

 

Kas sina oled kutsutud?

 

 

Kuidas saate te teada, kas Jumal kutsub teid usule? Kõigepealt küsige endalt, mis, kui üleüldse midagi, on muutunud teie vaadetes elule, eriti teie mõtteviisis. Apostel Paulus selgitas, et “Aga maine inimene ei võta vastu midagi, mis on Jumala Vaimust, sest see on temale narrus ja ta ei suuda seda tunnetada , sest seda tuleb mõista vaimselt” (1.Korintlastele 2:14). Sellepärast ütleski Jeesus, et mitte ükski ei saa tulla Tema juurde, enne kui Isa ei ole teda kutsunud (tõmmanud – Johannese 6:44).

Teiste sõnadega, Jumal peab tegutsema esimesena, Oma Vaimu läbi, et avada teie mõistus, et te suudaksite näha Tema õpetustes sisalduvat tarkust ja teie endi tegude ekslikkust. Siis saab tõeliselt alata teie meeleparandamise protsess.

Miks peab Jumal kõigepealt avama meie mõistuse, et me jõuaksime arusaamisele? “’Aga minu mõtted ei ole teie mõtted, ja teie teed ei ole minu teed,’ ütleb Issand. ‘Sest otsekui taevad on maast kõrgemal, nõnda on minu teed kõrgemad kui teie teed, ja minu mõtted kõrgemad kui teie mõtted’” (Jesaja 55:8-9).

Jeesus on selgitanud näitlikult, miks peab Jumal avama teie mõistuse, et te saaksite aru vajadusest allutada ennast Talle ja lasta Temal abistada teid teie elu muutmisel.

“Jüngrid astusid Jeesuse juurde ning küsisid Temalt: ‘Miks Sa räägid neile tähendamissõnadega?’ Ja Jeesus kostis: ‘Teile on antud mõista taevariigi saladusi, neile aga ei ole’” (Matteuse 13:10-11). “Ma räägin neile tähendamissõnadega sellepärast, et nad vaadates ei näe ja kuuldes ei kuule ega mõista. Ja nende kohta läheb täide Jesaja ennustus, mis ütleb: ‘Kuuldes te kuulete ega mõista, vaadates vaatate ega näe’” (salmid 13-14).

Sellega sarnane on ka tähendamissõna variserist ja tölnerist (maksukogujast). “Kaks inimest läksid üles pühakotta palvetama, üks oli variser ja teine tölner. Seisma jäädes palvetas variser endamisi: ‘Oh Jumal, ma tänan Sind, et mina ei ole niisugune nagu muud inimesed: röövijad, ülekohtused, abielurikkujad, ega ka niisugune, nagu see tölner. Mina paastun kaks korda nädalas, annan kümnist kõigest, mis ma saan’” (Luuka 18:10-12).

See mees tundis Pühakirja. Ta suutis rakendada seda ka teiste kohta ja näha nende vajakajäämisi. Kuid ta mõistis vähe või peaaegu mitte sugugi, kui palju tema vajas muutumist.

See on selle tähendamissõna tuum. Jeesus adresseeris selle neile, “kes olid enestele kindlad, et nemad on õiged, ja panid teisi eimillekski” (salm 9).

Kontrastina vaadakem, kuidas vastas maksukoguja: “Aga tölner seisis eemal ega tahtnud silmigi tõsta taeva poole, vaid lõi endale vastu rindu ja ütles: ‘Oh Jumal, ole mulle patusele armuline!’ Ma ütlen teile, tema läks alla oma kotta õigeks mõistetult, mitte too teine. Sest igaüht, kes ennast ise ülendab, alandatakse, kes aga ennast ise alandab, seda ülendatakse” (salmid 13-14).

Maksukoguja taipas õigesti, et Pühakirja kaudu selgitas Jumal talle, kuidas ta saaks muuta oma enese elu. Ta tabas asja tuuma ära. Jumal tegeles temaga, nii sai ta õigesti Pühakirjast aru.

Esimene arusaamine vajadusest ennast muuta on sageli Pühakirja tõe avastamise tulemus. Nagu selgitas Paulus oma usule pöördunutele: “Jumal on teid valinud uudseviljana päästeks Vaimu pühitsuse läbi ja tõe usu varal. Selleks on Ta kutsunud teid meie evangeeliumi kaudu meie Issanda Jeesuse Kristuse kirkuse saamiseks” (2.Tessalooniklastele 2:13-14).

Kui te saavutate selle õppekursuse abil arusaamise, et teil on vaja muuta oma elu ja hakata kogu südamest täitma Jumala käske, Jumal aitab sellele kaasa.. Ta tõmbab teid enda poole. See ergutus allutada oma elu Jumalale on kingitus, mida peaksite hindama. Paluge jõudu ja tarkust, “kasvage meie Issanda ja Päästja Jeesuse Kristuse armus ja tundmises” (2.Peetruse 3:18).

Järgmine piibliõppe kursus selgitab detailsemalt meeleparandamise ja usule pöördumise probleeme. Õppige seda suure põhjalikkusega.