Pompeii varemed jutustavad meile karmi ja südantlõhestava loo. Ühel päeval oli Pompeii õilmitsev, elav linn; järgmisel päeval aga suitsev hunnik vulkaanilist tuhka. Kas Pompeii traagiline lugu pakub meile õppetunde tänapäevaks?

Ohumärke oli olnud märgata juba mõnda aega. Ojad ja kaevud olid ootamatult ära kuivanud, eriti need, mis asusid naabruses paikneva Vesuuvi mäe lähedal.

Mõned talunikud seostasid vee äkilist kadumist hilisaugusti kuumade ilmadega. Nad ei osanud aimata, et mitte kuigi sügaval maapinna all aurustus vesi püsivalt tõusva kuumuse tulemusel.

Majesteetlikus Napoli lahes oli meri hakanud mõningates kohtades kummalisel kombel keema, maa-alune kuumus saatis korisevate häälte saatel pinnale mullide voolusid. Kalamehed olid kummalise vaatepildi tõttu kimbatuses ja nurisesid isekeskis.

Siin ja seal oli maapind hakanud kõmisema ja värisema. Vesuuvi mägi ise näis samuti aeg-ajalt oigavat ja ägisevat.

Kurjakuulutavalt olid paljud loomad - koerad, kassid, hiired ja rotid - hakanud Pompeii linnast lahkuma. Midagi kummalist oli toimumas. Inimesed imestasid, mida see võiks tähendada.

Neile teadmata oli virgumas surma külvav koletis.

Kaljule rajatud linn

Sajandeid varem olid piirkonda esimesena saabunud kolonistid olnud rõõmsad, leides sellise meeldiva paiga linna rajamiseks.

Napoli laht, mis on osa Vahemerest, pakkus rikkalikku kalasaaki. Piirkonna muld oli viljakas ja tume, tõotades külluslikke saake, eriti kui arvestada sooja ilmastikku. Sarno jõgi pakkus rohkelt puhast vett joomiseks. Sadam tagas vaba juurdepääsu laevadele ja soodustas kaubandusvõrgustiku välja kujunemist piirkonnas.

Läheduses asus suur mägi, mida hakati hiljem nimetama Vesuuviks. Selle piiniatega kaetud küljed andsid rikkalikult puitu majapidamistele, kauplustele ja villadele. Mere pool laiuv suur kiviplatoo pakkus ruumika, tasase pinna linna kasvuks ja rohkelt kive ehitiste tarvis.

Need varased kolonistid, kes platoo asustasid, ei teadnud, et nad ehitasid oma linna iidse lavavoo peale, mis ulatus 10 kilomeetri ulatuses kõikjale ümber Vesuuvi mäe.

Õitseng, mis rajanes mineviku katastroofidel

Järgmiste sajandite kestel laienes linn üle kogu platoo. Minnes aastate jooksul kreeklaste käest etruskite ja edasi samniitide kätte, sattus linn 4. sajandi lõpus roomlaste liitlasena Rooma mõjupiirkonda.

Peale mässu roomlaste vastu aastal 90 e.m.a sai Pompeiist kasvava Rooma impeeriumi koloonia ja selle elanikud said impeeriumi kodanikeks. Piirkond õilmitses nii kaubandusliku kui ka põllumajandusliku keskuse ja kuurordina.

Linn uhkustas siledate kivisillutisega tänavatega, amfiteatriga, mis oli piisavalt suur 20 000 pealtvaataja mahutamiseks gladiaatorite võitluste ajal, kahe suure teatriga näidendite ja kontserdite tarvis, kõikvõimalike poodidega, rikkalike viinamarjakasvatuste ja aianditega, hiiglasliku foorumi ning rohkete mitmekorruseliste elamutega.

Pompeii paljusid avalikke purskkaeve toitsid kaks laia tellistest veehoidlat, mida omakorda varustas võlviline akvedukt, mis ulatus 29 kilomeetri kaugusel asuva mägijärveni. Nii nagu paljudes Rooma linnades, puhkasid Pompeii elanikud suurtes avalikes saunades. Külluslikult kaunistatud saunades ehk termides olid aurusaunad ning eraldi kuuma ja külma vee basseinid ligunemiseks, aga ka suured basseinid ujumiseks.

Suur osa linna jõukusest põhines piirkonna rikkalikul pinnasel, mis oli nii viljakas, et ühel aastal võis saada kolm viljasaaki. Üle maastike ulatuvad viinapuude rivid tagasid piirkonna kuulsa veinitööstuse varustatuse viinamarjadega. Vesuuvi madalamatel nõlvadel laiuvad oliivisalud tootsid tonnide kaupa oliive söögiks ja õli valmistamiseks. Rikkalikud aasad väljaspool linna piire võimaldasid üleval pidada suuri lambakarju, pakkudes materjali edukale villatööstusele.

Pompeii elanikud ei teadnud, et viljakas pinnas, millest sõltus suures osas nende õitseng, oli Vesuuvi varasemate vulkaanipursete tulemus.

Hea elu nautimine

Enamuse jaoks oli elu Pompeiis hea. Paljude elu oli lausa luksuslik. Kuulsal Rooma oraatoril Cicerol oli Pompeiis villa; Julius Caesari äiale kuulus villa läheduses asuvas Herculaneumis. Mõned villad olid nii suured, et haarasid enda alla terve kvartali.

Suuremat osa villasid ümbritses avatud siseõu, mida kaunistas sageli bassein ja vahel ka purskkaev. Seal võisid jõukad pompeilased kuumadel suvepäevadel lõõgastuda, ümbritsetuna ülikülluslikest sammastega kaunistatud aedadest, mille juurde kuulusid elegantsed kujud ja kaunid mosaiikpõrandad. Seest olid paljud villad kaunistatud rikkalikult värviküllaste freskodega, mis kujutasid igapäevase elu erinevaid aspekte, ajalugu, mütoloogiat ja Pompeii elanike religioosseid uskumusi.

Linna jõukus ja soodne asukoht tõid sinna külalisi kõikjalt impeeriumist. Pompeii oli väga kosmopoliitne linn, kandes endas paljude regioonide ja religioonide mõjutusi. Sealsed elanikud võisid osaleda jumalateenistustel Pompeii arvukates templites, mis olid pühendatud Rooma jumalate panteonile - Jupiterile, Junole, Marsile, Veenusele, Isisele, Minervale ja teistele.

Oli ka neid, kelle kummardamine ja teenimine jäi maalähedasemale tasandile. Pompeii müüridele kirjutatud graffiti annab tunnistust, et gladiaatorid olid selle ajastu suurimate kuulsuste hulgas: "Celadus on kõigi tüdrukute südamemurdja", "Severus-55 võitleb ja võitis jälle", "Võitmatu Hermiscus oli siin", "Crescens, võrguvõitleja, hoiab enda käes kõigi tüdrukute südameid". Muu graffiti õhutas kodanikke hääletama selle või teise kandidaadi poolt.

Pompeii turvalisust kindlustasid massiivsed kaitsemüürid, mis olid 6 meetri paksused ja mõnes kohas enam kui 9 meetri kõrgused. Kõva kivim, mida müüride ehitamiseks ja ka linnatänavate sillutamiseks kasutati, oli basalt, mida kaevandati läheduses. Pompeii ehitajad ei teadnud, et basalt oli piirkonnas minevikus aset leidnud vulkaanipursete kivistunud laava.

Pompeii oli nii jõukas, et kui paljud selle peamised hooned said aastal 62 m.a.j maavärinas kannatada, siis keeldus ta Rooma abist. Sealsed kodanikud eelistasid üksi hakkama saada, olles veendunud, et nad tulevad toime kõigi tagasilöökidega.

Isegi siis kui järelvärinad raputasid linna aastaid peale maavärinat, ei muretsenud pompeilased väga selle pärast. Kindlasti ei seostanud nad neid Vesuuvi mäega, mis nende teada oli alati olnud rahulik mägi.

Nad ei pannud tähele kasvavat ohtu - et 10 kilomeetri kaugusel tõusis rõhk Vesuuvi mäe all, mis oli ärkamas oma pikast unest.

Põrgu saabub maa peale

Augustis 79 m.a.j maavärinad tugevnesid. Seejärel, 24. augustil, mis on iroonilisel kombel Rooma tulejumala Vulcanuse austuseks korraldatavate pidustuste ehk vulkanaaliate päev, jõudis Pompeii jaoks kätte maailmalõpp.

Keskpäeva paiku, mil enamus pompeilasi tegelesid oma igapäevaste talutööde, kalapüügi, kaubitsemise, söömise ja joomisega, ehmatas neid kõrvulukustav mürin.

Hiiglasliku ja kõrge Vesuuvi mäe tipp haihtus tuumapommi plahvatusele sarnanevas purskes. Tolm, tulikuum pimss, tuhk ja leegid kerkisid enam kui 19 kilomeetri kõrgusele taevasse. Mehed, naised ja lapsed ahmisid õhku ning karjusid kui ere keskpäev muutus äkitselt mustaks; seda valgustasid vaid välguleegid ja põlevate kivide tulised vaod kui need langesid hirmunud rahvamassi sekka.

Kiiresti laskus linnale hingematva sõmera tuha vaip justkui lämmatav lumesadu põrgust. Paanikas pompeilased kiirustasid otsima oma pereliikmeid ja põgenema, et leida varjupaika väljaspool linna. Teised, kohutatuna põleva tuha ja pimsi sajust, kiirustasid majadesse, lukustasid uksed ja sulgesid luugid.

Lõpuks saabus õhtune pimedus, kuid hukatusele määratud linnas ei pannud seda vahet enam keegi tähele. Selleks ajaks kattis kõike mitme jala paksune tuhakiht. Mõned võitlejad süütasid tõrvikud ja rühkisid läbi tuha, lootuses leida varjupaika sadamas või teedel, mis viisid linnast välja - kui nad muidugi suudavad need üles leida.

Kui saabus öö, siis hakkasid katused koolduma ja sisse langema neile kuhjunud tuha raskuse all. Mõned, kes mõistsid, et nad kas lämbuvad või mattuvad elusalt üha kasvava tuhasaju alla, ronisid välja teise korruse akendest, ahmides tuhast küllastunud õhku. Teised raiusid meeleheites augud oma majade katustesse ja seintesse lootuses põgenema pääseda. Mõned jäid maha, et otsida varju, kus iganes võimalik.

Ühes majas ronis aeda ketti pandud koer tuhakihi kasvades üha kõrgemale ja kõrgemale. Kui kett lõpuks otsa sai ja koer enam kõrgemale ronida ei saanud, siis lämbus ta tuha sees.

Nüüd olid linna alles jäänud vaid need, kes olid surnud ja need, kes surid peatselt.

Läbi kogu öö langes linnale tuhavihma. Kolm korda öö jooksul kihutasid mööda Vesuuvi külge alla kivide, kuuma tuha ja mürgiste gaaside laviinid, kuid ei jõudnud linnani. Vaatamata sellele kattis hommikuse päikesetõusu ajaks suuremat osa Pompeiist 2 meetrit tuhka ja pimssi.

Surmahoobid

Sellel varahommikul andis Vesuuv oma viimased hoobid surmavalt haavatud linnale. Vähem kui tunni aja jooksul neelasid linna endasse kolm ülikuuma laviini, millega kaasnes tonnide ülipeene tolmu sadu. Esimesed kaks laviini katsid Pompeii veel poole meetri vulkaanilise tuha ja prahiga; kolmas tabas linna sellise hooga, et mis sellest veel varasemate vulkaaniliste ainete kihi alt välja paistis, kisuti üles ja pühiti minema.

Need kõrvetavad plahvatused, millega kaasnesid mürgised gaasid ja aurud, hävitasid kõik, kes või mis olid veel alles jäänud. Üksikud pompeilased - abikaasad, vanemad ja nende lapsed, vanad sõbrad - lohutasid teineteist surres, tardudes igavesti kestvatesse embustesse.

Selle ja järgmise päeva jooksul käisid linnast üle veel kaks laviini, mattes selle veelgi sügavamale. Kui Vesuuv - millest oli nüüd alles mõranenud mäejalam - lõpuks vaikis, siis vaatasid ümbruskaudsete linnade ja külade elanikud halli, tuhaga kaetud maapinda, mis meenutas kuumaastikku.

Kadunud olid viljakad põllud ja aasad, puud, isegi jõgi. Üksikud murtud puud paistsid välja miilava tuha alt. Õitsvat Pompeii linna ei olnud enam; see oli muudetud surnuaiaks.

Mõned ellujäänud läksid tagasi suure tuha- ja prahikünka juurde, mis oli olnud nende linn. Siin ja seal aitas katuseviil, purunenud müür või sammas leida inimestel oma maetud kodusid. Kui tuhk jahtus, siis asusid mõned tunneleid kaevama, et kätte saada oma väärisasju.

Keegi, tõenäoliselt juut või kristlane, ei suutnud vältida paralleeli tõmbamist piiblilooga. Varemetes ringi turnides kirjutas ta seinale "Soodom ja Gomorra".

Enamus ellujäänutest hülgas aga linna igaveseks. Ei läinud kaua kui kõik need, kes mäletasid seal laiunud linna, olid surnud. Sajandite kestel purskas Vesuuv ikka ja jälle, kattes maetud linna veelgi paksema tuhakihiga, müürides Pompeii tema külma hauakambrisse.

Seal 20 jala sügavuses ta lamas - ajas tardunud esimese sajandi linn, kuni ta juhuslikult ligi 17 sajandit hiljem avastati ja identifitseeriti.

Kainestav meenutus paljudest asjadest

Pompeii on osutunud arheoloogide ja ajaloolaste jaoks tõeliseks varakambriks. Ta heidab autentset valgust elule esimese sajandi Rooma ühiskonnas. Teabe hulk, mida ta erinevate valdkondade teadlastele on pakkunud, on lausa hämmastav.

Miljonid turistid on tulnud jalutama Pompeii tänavatele, imetlema sealset peent kunsti ja piiluma majadesse, kauplustesse ning töökodadesse, mis seisavad seal 2000 aastat hiljem. Nad mõtisklevad selle üle, milline võis olla elu sel ajal.

Sellest kohast ei saa lahkuda hingeliselt liigutamata - vähemalt mina ei kujuta seda ette. Pompeii on kainestav meenutus nii paljudest asjadest - meie olemasolu haprusest ja ajalikkusest; sellest, kuidas kaovad terved linnad ja tsivilisatsioonid; kuidas me kõik kaome, ainult Jumala arm jääb.

Võib-olla eelkõige on see aga meenutus inimolendite rumalusest, mille tulemusel nad keelduvad tegelemast ebameeldivate tõsiasjadega või eiravad ohumärke, kuni on liiga hilja.

Rikkad ja vaesed, vabad kodanikud ja orjad, vanad ja noored - kõiki tabas Pompeiis sama saatus. Ainsad, kes sealt pääsesid, olid need, kes teadvustasid kasvavat ohtu. Need, kes jäid sinna liiga kauaks, eitades oma hädade tõsidust või lootes, et olukord kuidagi paraneb, leidsid linnas oma haua.

Soodoma õppetund

Üks iidse Pompeii elanik mõistis antud õppetundi õigesti - mees, kes kirjutas ühele linnamüüridest "Soodom ja Gomorra". Tema lihtne, kolmesõnaline osundus ütleb linna kohta rohkem kui paljud raamatud, mis on sellest kirjutatud.

Pompeii tänane külastaja ei pea otsimisega kuigi palju vaeva nägema, et leida tõendusmaterjali linna moraalsest kliimast. Mitukümmend maja on identifitseeritud tõenäoliste lõbumajadena. Mõnedest majadest leitud seinamaalingud ja graffiti ei jäta mingit kahtlust, millisel eesmärgil neid kasutati.

Ka eramajades kujutavad seinamaalid ja mosaiigid kõikvõimalikke seksuaalseid tegevusi ning paljud tavapärased esemed nagu lambid, lauanõud, vaasid ja kraanid omavad seksuaalseid motiive. Hiljutised väljakaevamised ühes Pompeii avalikest saunadest osutavad, et ühte korrust võidi kasutada lõbumajana.

Suurendatud suguorganite kujutusi võis leida majade tänavapoolsete seinade välisküljelt ja ühel juhul oli see isegi tänava sisse graveeritud.

Piibel jutustab meile, et seksuaalsed väärastused olid laialt levinud iidses Soodoma ja Gomorra linnas (1Mo 19:1-3), mille Jumal hävitas tulega (salm 24). Nende rikutus oli nii suur, et neid on hakatud kõnekeeles kasutama sünonüümidena patu ja Jumala karistuse kohta.

Ometi ei ole ka täna paljud meie linnad erinevad Soodomast ja Pompeiist. Harva on uudistes mainitud fakti, et laastav tsunami detsembris 2004 pühkis minema osa Tai rannikust, mis on tuntud just laste seksikaubanduse poolest või et orkaan Katrina laastas New Orleansi vaid viis päeva enne seda kui 100 000 homoseksuaali pidi kogunema linna üritusele, mis kannab sobivat nimetust Southern Decadence (lõuna allakäik).

Kas me eirame õppetundi?

Kas katastroof, mis tabas Pompeiid, sisaldab meile õppetunde tänaseks päevaks?

Kindlasti on see nii. Pompeii lugu kummitab meie kollektiivset mälu ja täidab meid kerge ebamugavuse tundega. Ikkagi - kui see võis juhtuda nendega, terve linnaga, siis...

Mitmes mõttes on meie ajastu üsna sarnane Pompeii aegadele. Paljud meist ümbritsevad ennast luksuse ja mugavustega. Elu on hea; me elame inimajaloo kõige jõukamal ja õitsvamal ajastul. Tehnoloogia on meile nii palju andnud ja muutnud elu mugavaks.

Kas see võib ühel hetkel lõppeda? Teie Piibel ütleb, et võib - ja lõppebki!

Me elame maailmas, mis on samavõrd küllastunud patust kui materiaalsetest naudingutest. Apostel Paulus ütles: "Aga see olgu sul teada, et viimseil päevil tuleb raskeid aegu, sest siis on inimesi, kes on enesearmastajad, rahaahned, kelkijad, ülbed, teotajad, sõnakuulmatud vanemaile, tänamatud, nurjatud, halastamatud, leppimatud, laimajad, ohjeldamatud, jõhkrad, hea põlgajad, reetlikud, tormakad, upsakad, rohkem lõbu- kui jumalaarmastajad" (2Ti 3:1-4; rõhuasetused siin ja edaspidi lisatud).

Kuigi Paulus kirjeldas meie ajastut, oleks ta samade sõnadega võinud iseloomustada ka Pompeiid. Ja nii nagu Pompeiis, tuleb ka nüüd tasumise päev.

Ettekuulutus ettekuulutuse järel räägib Piiblis ülemaailmsete probleemide ajast, mille laadset pole inimesed veel kunagi kogenud (Jr 30:7; Tn 12:1). Jeesus Kristus ütleb selle aja kohta: "Sest siis on nii suur ahistus, millist pole olnud maailma algusest kuni praeguse ajani ega tule enam iial" (Mt 24:21).

Kas me üldse suudame seda mõista? Mida tähendab hirmu ja segaduste, kaose ja katastroofi ajastu, millist pole enne inimajaloos olnud? Paljud meist istusid justkui naelutatuna telerite ees kui me jälgisime uudiseid tsunamist möödunud detsembris ning orkaanidest Katrina ja Rita. Kas me nägime vilksatust inimkonna tulevikust - mitte enam ainult nende piirkondade, vaid kogu maailma tulevikust?

Nüüd, kus see aasta läheneb lõpule, mõelge tagasi viimastel kuudel ja aastatel sagedamini esinenud uudistele - kohutavad loodusõnnetused, sõda, terrorism, metsatulekahjud, enesetapurünnakud, korruptsioon, verised kodusõjad, terroristide püüd saada enda valdusesse tuumarelva, põud, näljahädad, epideemiad, nurjunud rahuläbirääkimised, vaenulikkus Jumala ja Tema tõe suhtes. Lugege Matteuse evangeeliumi 24. peatükki ja vaadake, kas need asjad ühtivad Jeesus Kristuse sõnadega.

Nagu varas öösel

Paulus pani 1. kirjas tessalooniklastele 5:1-6 kirja hoiatuse, mis kehtib palju enam meie ajastu kui tema aja kohta: "Aegade ja tundide kohta, vennad, ei ole aga vaja teile kirjutada, sest te teate täpselt, et Issanda päev tuleb just nii nagu varas öösel. Kui öeldakse: 'Nüüd on rahu ja kindel olek', siis langeb äkiline hukatus nende peale nagu sünnitusvalud lapseootel naise peale, ja nad ei pääse pakku. Teie aga, vennad, ei ole pimeduses, nii et see päev saaks teid tabada nagu varas. Teie kõik olete ju valguse lapsed ja päeva lapsed. Meie ei ole öö ega pimeduse lapsed. Niisiis, ärgem magagem nagu teised, vaid olgem ärkvel ja kained."

Mil iganes ma seda kirjakohta loen, ei mõtle ma ainult meie ajastust, vaid ka iidsest Pompeiist. Ühel päeval oli Pompeii õilmitsev, pulbitsev linn ja järgmisel päeval hiiglaslik haud. "Äkiline hukatus" omandab täiesti uue tähenduse kui te kõnnite mööda Pompeii ammu välja surnud tänavaid ja mõtlete sellele, et te kõnnite läbi 2000 aasta vanuse ajakapsli.

Vesuuvi mäe purse toimus lõunaajal, mis tähendab, et elu lõppes enne kui paljud pompeilased jõudsid kõhu täis süüa. Nende toit lebas puutumatuna ligi 2000 aastat. Keedupottides olid ikka veel kondid. Ühes ahjus leidusid sea jäänused, kes oli jäetud vardasse küpsema ajal, mil katastroof tabas linna. Leib, munad, kala, pähklid ja datlid lebasid laudadel puutumatult kuni üllatunud arheoloogid need välja kaevasid.

Kõige kummitavam kõigist vaatepiltidest Pompeiis on nende vormid, kes ei pääsenud hukule määratud linnast välja. Nende kehad, mis kangestusid kivistunud tuha sees ja pudenesid lõpuks tolmuks, jätsid endast järele tühikud, millesse Pompeii väljakaevajad valasid ligi 2000 aastat hiljem kipsi ja tsemendi. Tulemuseks on tontlikud kujutised Pompeii elanikest nende surmahetkel.

Me näeme enda ümber arvukaid ohumärke. Kas me mõistame neid? Kas me otsustame neid tahtlikult eirata, jättes need kõrvale kui mööduvad ebamugavused või ajutised segavad asjaolud üha paremaks muutuva inimarengu teel?

Kas me eirame Pompeii hukatusse määratud elanike kombel mürinaid ja värinaid, kuni on liiga hilja? Või võtame me kuulda hoiatussõnu, mille lausus Jeesus Kristus Luuka evangeeliumis 21:36: "Valvake siis igal ajal, paludes, et te oleksite väärilised põgenema kõige selle eest, mis tuleb, ja seisma Inimese Poja ees!"