Miks ma peaksin?

Tänapäeval näib olevat kombeks lahendada olukordi vastusega "sest ma tahan". Olles jälginud tundide kaupa inimesi, olen ma kuulnud seda vabandust 21-aastastelt: "Ma joon, sest ma võin seda teha." 18-aastastelt: "Ma suitsetan, sest ma võin seda teha." 16-aastastelt: "Ma sõidan kuhu tahan, sest ma võin seda teha." Ja nii ulatub see vanuseskaalal kuni vinguvate 2-aastasteni välja, kes ütlevad "sest ma võin" või "sest ma tahan".

Kuidas peaksid aga sotsiaalselt teadlikud inimesed nagu meie võitlema selle alatise iseka arusaamaga "ma teen, mida iganes ma tahan ja sa ei saa sinna midagi parata"? Veelgi olulisem, kuidas me reageerime sellises keskkonnas viisil, mis on Jumalale meelepärane.

Ma olen praegu Boulderis asuva Colorado Ülikooli üliõpilane. Enam kui kahe aasta jooksul ülikoolis olen ma näinud ja kuulnud asju, mis panevad mind kurvalt pead raputama. Näiteks olin ma lausa šokeeritud kui paljud inimesed käsitlevad nädalavahetust reede õhtust kuni pühapäeva õhtuni ühe 48-tunnilise peona.

Oma isa sõnadega öeldes: "Ma pole kunagi hinnanud hingamispäeva nii kõrgelt kui kolledžis." Ma ütlen teile kohe, et kuigi te võite selle märkuse kui minupoolse labase propaganda tähelepanuta jätta, olen ma ühel päeval, kui see teile samuti tõesena tunduma hakkab, valmis teile kinnitama: "Ma ju ütlesin seda."

Nooremana oli hingamispäeva pidamine minu jaoks igavam ja tüütum, peamiselt seetõttu, et minu sõbrad said välja minna ja mina mitte. Peale selle oli meie piirkonnas tõsine puudus noortest, kellega oleks saanud Jumala päeva üheskoos pidada. Kui ma läksin kolledžisse, siis see kõik muutus. Töökoormus, lisakohustused ja uus seltskond tirisid mind tuhandesse eri suunda. Ainuüksi mõte päevast, mil ei pea töötama, tegema koduseid ülesandeid ja saab täiendada oma unevarusid, andis küllaldaselt põhjust rõõmustamiseks.

Teine küsimus on pühade ajal koolist puudumine. Nooruses olin ma põnevil kui lehtmajade pühadel avanes võimalus nädal aega koolist puududa või ühepäevaste pühade ajal lõdvestuda, minna teenistustele ja veeta aega osaduses teistega. Nüüd kolledžis tähendab aga isegi ühe loengu vahelejätmine vähemalt nädal aega tagantjärgi tööd. See eeldab teist laadi mõtlemist.

Kas see teistsugune, oma huvide silmaspidamisest laiem mõtlemine võib olla osa Jumala suurest plaanist? Et me lakkaksime mõtlemast oma elu pisiprobleemidele ja keskenduksime Jumala seaduste suuremale struktuurile? Lõppude lõpuks on need seadused ju kehtestatud meie hüvanguks.

Kuidas aga võidelda kiusatusega "massidega kaasa minna"? Kuidas sa ütled oma suurepärastele, lõbusatele sõpradele, et sa ei saa reede õhtul kinno tulla või osaleda Star Treki teemapeol laupäeval? Mind aitas kõige enam, et mul oli samavõrd tugev sõpruskond kiriku liikmete seas. Kuigi iganädalased hingamispäevateenistused ei aidanud eriti selle võrgustiku loomisele kaasa, andsid suvelaagrid selleks piisavalt võimalusi.

Kolm aastat järjest külastasin ma Ühendatud Jumala Kiriku laagrit Teton Challengeris ja kohtusin inimestega, kellest on nüüdseks saanud mu parimad sõbrad. Ma võin teile ausalt öelda, et ilma nende sama usku sõpradeta oleks mul olnud palju raskem langetada otsuseid, mida ma tean Jumala silmis õiged olevat.

Siinkohal tahan ma teie tähelepanu oma laialivalguvalt jutult tagasi suunata inimeste jälgimise tulemuste juurde ja esitada järgmised küsimused: Miks ma peaksin järgima Jumala seadusi? Miks ma peaksin tegutsema vastupidiselt karjale? Miks ma peaksin seisma oma uskumuste eest maailmas, kus need pidevalt küsimuse alla seatakse?

On üks lihtne vastus: sest Jumala teed toovad õnnistusi ja ülima autasu, ning see on parem kui reedeõhtune film, parem kui ükski 48-tunnine pidu ja kindlasti parem kui [kõik] see, mis sellel maailmal on pakkuda. Kellena te tahaksite olla tuntud peale seda kui vaimustus trendidest ja uuest moest on lahtunud - kas sellena, kes ütleb: "ma tegin seda lihtsalt, sest ma võisin seda teha" või sellena, kes ütleb: "ma ei teinud seda lihtsalt seepärast, et ma võisin seda teha"?

ARTIKLI TEKST INGLISE KEELES